Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti rekord: 20 Vasaloppetit kahe kümnendiga

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
20 korda Vasaloppeti maratoni läbinud Tõnis Raudla. | FOTO: Liis Treimann

Meditsiiniteenistuse mootorsaan näis nii neetult ahvatlev. Poolt distantsigi 90-kilomeetrisest Vasaloppetist polnud veel selja taha jäänud, aga Tõnis Raudla tundis, et toss on väljas. Tee või tina, kuid rohkem ei jõua.

Tal pruukinuks vaid meditsiinisaanile märku anda, et rohkem ei jaksa, ja ta oleks selle järel lohisevale kelgule pääsenud. Sellel, nägi Raudla silmanurgast, oli koguni soojendus. Külmakraade oli väljas vähemalt 15.

Aga kuidas sa vannud alla, kui oled maailmakuulsal Vasaloppetil osalemiseks, sh transpordile ja majutusele, käinud välja ligi 700 eurot? Ent küsimus polnud niivõrd isegi rahas. Asi oli ennekõike selles, et Raudla, kes oli kaasa teinud juba rohkem kui tosinal Vasaloppetil, oli sõprade utsitusel seadnud endale järjekordse eesmärgi: jõuda oma elus 20. Vasaloppetini.

Tänavu, üle-eelmisel pühapäeval, jõudis Raudla pärast kaheksa ja poole tunni pikkust teekonda püstitatud sihini. Teadaolevalt kõige esimese eestlasena. Alates 1998. aastast on ta teinud kaasa absoluutselt igal Vasaloppetil, mis erinevalt Tartu maratonist pole järgnenud aastatel kordagi ära jäänud. Raudlal, endisel konstruktoril ja ehitusmehel, kes elab oma kätega taastatud Aegviidu vanas jaamahoones, on eluaastaid 71. Aga ta suusatab endiselt innuga: lõppeval hooajal on lumekilomeetreid kogunenud ligi kaheksasada.

Mõni aasta tagasi oleks tema erakordsesse saavutuste jadasse äärepealt tühik tekkinud. Raudla sai pärast Tartu maratoni lõpetamist higisena külma ning haigestus grippi. Arst soovitas, et võtku antibiootikume. Kuid see soovitus, tõdeb Raudla, oli ilmselt karuteene.

«Antibiootikumide kuur kurnas organismi sedavõrd ära,» meenutab ta, «et poolel maal olin nii tühi nagu kaks korda pigistatud sidrun.»

Õnnesärgis sündinud

Alla ta siiski ei andnud. Pidas toitlustuspunktis kinni. Jõi seal paar topsi mustikasuppi, nagu juba varasematest aastatest tavaks. Puhkas umbes veerand tundi. Siis tajus, et enesetunne läheb paremaks. Ja sõitis vapralt omas tempos lõpuni. Aega kulus 13 minutit alla kümne tunni.

Medalini, mille saab Vasaloppetil igaüks, kes ei kaota võitjale rohkem kui poolega esikohamehe ajast, pole Raudla ka parimail päevil küündinud. Oma kiireima sõidu, pisut rohkem kui kuue ja poole tunniga, tegi ta 2004. aastal. See andis koha viienda tuhande lõpus.

Kaks talve hiljem sattus Raudla teise ärevust tekitavasse olukorda. Jaanuari algul oli kirurg opereerinud tal songa. Täpselt kaks kuud hiljem ootas ees Vasaloppet. Arst ütles, et kui ta otsustab sinna minna, siis omal riisikol – tema ei vastuta. «Siis oli küll kõhe tunne,» tunnistab Raudla. «Kui laskumised olid nurga taha, pidin olema väga kindel, et ei kuku.» Sest haav oleks võinud lahti rebeneda.

Raudla jõudis tookord tervena finišisse. Üldse on ta enda sõnul vist õnnesärgis sündinud , sest on kõik 20 korda lõpetanud tervena. Isegi suusakeppi pole kordagi murdnud, kuigi stardijärgsel pikal tõusul, kus tekivad nii tihedad tropid, et kolme kilomeetri läbimiseks võib kuluda üle tunni, on varustuse purunemine tavaline.

Ainsaks kaoks on jäänud vasaku varba suure varba küüs, kui paar talve tagasi valitses stardis neli ja finišis koguni kaheksa soojakraadi. «See oli tõeline veeralli,» kirjeldab Raudla. «Juba stardikoridoris olid suured järved.» 90 kilomeetrit leotasid jalad nii kapitaalselt läbi, et küüne mahatulek oli paratamatu.

Seevastu eelmise kümnendi algul oli ühel aastal olukord sootuks vastupidine. Kaks päeva enne starti võistluse sekretariaadis rinnanumbri järel käies imestas Raudla, et seal müüdi massiliselt nii näo-, saapa- kui kindakatteid. «Mis jama see on?» küsis ta endamisi. Õhtul ilmateatest kuulis, milles probleem: ööl vastu võistluspäeva ähvardati ilmateates 30 külmapügalaga. Seejärel uuris ta täpsemalt võistlusjuhendit – ja luges sealt välja, et start antakse iga ilmaga ning iga osaleja vastutab enda eest ise.

Nii pöörast pakast, nagu prognoos tõotas, siiski ei tulnud. Tuli umbes –25 kraadi. See näpistas vaid sõrmeotsi, mis on siiamaani nõukogude ajal tehtud karmidest talimatkadest külma suhtes veidi tundlikud.

«Vasaloppetil oleneb üldse palju ilmast ja veel kord ilmast,» tõdeb Raudla. Tagapool 6000.–7000. kohta, kus tema on viimasel ajal sõitnud, pole klassikajälge enam õieti ollagi. Peale eessõitjate tikub rada lõhkuma ka kevadpäike. Või takistab libisemist värskelt sadanud nätske lumi. Ligi pooltel Vasaloppetitel, hindab Raudla, on tulnud hakkama saada kehvades rajaoludes.

Kiirendus toitlustuspunktis

Aga ta on raskeis tingimusis karastunud. 1970ndail, pärast Kaunase Polütehnilise Instituudi lõpetamist kergetööstuse masinate konstruktorina, käis ta kümnel talvel matkamas mööda Nõukogu Liitu, Koola poolsaarest Siberini. Kõige raskem ja pikem, neljanädalane suusamatk viis teda viie kaaslasega Sajaanide mäestikku. Algul, kolm päeva jutti, kuni baaslaagrisse jõudmiseni, tuli kaasa tassida 54-kilost seljakotti ning sikutada enda järel 24-kilose laadungiga kelku. Kogu varustus ja toidumoon tuli endal mägedesse viia. Tolle pika pingutuse eest pälvis Raudla NSV Liidu talimatkamise meistrimedali.

Noilsamadel 70ndate talvedel hakkas Raudla osalema ka Tartu maratonil. Pärast Eesti taasiseseisvumist tärkas huvi panna end proovile legendaarsel Vasaloppetil, aga sinna oli keeruline pääseda – stardikohad on hirmus defitsiitsed. Lõpuks, aastal 1998, õnnestus kuulsale sõidule saada tänu tutvustele ning ühe Rootsi firma abile.

Vaimustus Vasaloppetist oli esimesel korral nii suur, et kui kõige viimasest grupist alustanud Raudla seitsme ja poole tunni järel lõpetas, tahtnuks ta hea meelega kümme kilomeetrit veel otsa suusatada. «Siis oleks sada ikkagi täis saanud,» põhjendab ta.

Kaks aastat hiljem läks sõidu teine pool eriti kergeks tänu sellele, et veidi rohkem kui poole maa läbimise järel märkas toitlustuspunkti teenindaja tema rinnanumbrile kleepsuga kinnitatud sinimustvalget. «Kas olete Eestist?» päris ta. Saanud jaatava vastuse, teatas: «Teie mees just võitis.» Teadasaamine, et Raul Olle oli lõpetanud Vasaloppeti esimesena, andis Raudlale järgmiseks kümneks kilomeetriks justkui tiivad. Isegi mustikasupp jäi kaasmaalase edu üle rõõmustades vaat et joomata. «Olle on oma võiduga seal igal pool kivisse raiutud,» lausub Raudla.

Tänavune, 20. järjestikune Vasaloppet, mis lõppes 8081. kohaga, jääb Raudlale aga viimaseks. Päris kindlasti, kinnitab ta. Aeg on proovida muidki Euroopa suusamaratone, ja miks mitte võtta suve lõpus ette reis Austraaliasse Kangaroo Hoppetile – kui vaid leiduks eestlaste seltskond, kellega kampa lüüa.

Liiati on Vasaloppeti korraldajad, märgib Raudla, viimastel aastatel liiga palju hinda tõstnud. «Kõik on hirmus kalliks läinud,» nendib ta. Samas pole tuhandete suusatajate teenindamine tema hinnangul sugugi alati sujuv ja laitmatu. Kas või riiete vahetus finišialas jätab soovida, et osalejad ei külmetuks. «Arvestades Tartu maratoni läbiviimist ja toitlustamist,» soovitab Raulda, «võiks nad siia õppima tulla, kuidas maratoni tuleb korraldada.»

FAKTIKAST

Tõnis Raudla Vasaloppetil

Esimene sõit 1998 – aeg 7:28.18, koht 7223.

Parim koht 1999 – 3230., aeg 7:15.33.

Kiireim aeg 2004 – 6:35.10, koht 4735.

Kehvim koht 2013 – 10 480., aeg 9:47.07.

Aeglaseim sõit 2014 – aeg 10:02.55, koht 9266.

Viimane, 20. sõit 2017 – aeg 8:29.03, koht 8081.

Tagasi üles