August Englas – erilise käepigistusega maadleja

Kaks legendi: Johannes Kotkas (vasakul) ja August Englas. Foto: Kaader filmist

Täpselt kolm aastat tagasi lahkus meie seast 92-aastasena kahekordne maadluse maailmameister August Englas. Postimees taasavaldab 2017. aastal Tartu Postimehes ilmunud Voldemar Pressi kirjutise legendaarsest maadlejast.

Tuhandeid aastaid kasutusel olnud ja igaühele teada-tuntud käepigistust täiendatakse tavaliselt selge silmavaate, loomuliku naeratuse ning asjaliku fraasiga. Maadlusspordis on kätlemine aga osake ausast mängust. Omavahel kätlevad võistlust alustades ja lõpetades nii võistlejad kui ka matikohtunik. Kätlemine on austusavaldus reeglitele ja maadlejaile.

Eestimaal elab üks mees, kelle käepigistust saadab selline hingesoojus ja säravad silmad, et seda juba naljalt ei unusta. See on August Englas. Maadluskorüfee, kes pärast 21-aastaselt maadlusmatile astumist pole Eesti maadluselust kaugemale astunud.

Hilisema maadleja sporditee algas aga hoopis suusarajal. Omaaegse tagasihoidliku võistlusvarustusega täitis ta 10 kilomeetri suusatamises isegi meistrinormi. Siis kutsuti toona 21-aastane mees maadlustrenni. Siinkohal tekib õigustatud küsimus: kas Englase kaotus suusamaailmale oli seda väärt? Tema saavutusi silmas pidades on sellele lihtne vastata: oli küll. Maailmas on kõigest kolmel mehel õnnestunud tulla maailmameistriks mõlemas maadlusstiilis ja Englas tegi seda teisena.

Tartu maadlejad-kalevlased kannavad juba tosin aastat Englase nime. Tamme staadioni maadlusruumi sisenedes ei ole noortel võimalustki märkamatult mööduda Eesti spordi elava legendi August Englase büstist. Mullu tõi kutse külastada poiste ja noormeeste maadlustreeninguid Englase Tartusse ning nähtu jättis talle hea mulje.

Oli 4. märts, 2006. aasta päikesepaistelise päeva hommikupoolik. Tapa spordihoones algasid Eesti meistrivõistlused. August Englas ütles oma tervituskõnes vägagi lootustandva komplimendi: «Siin seisab noor mees, kelle käepigistuses on tunda maailmameistri kämmalt!» Selleks meheks oli Heiki Nabi, kes seisis lipuheiskajana Englase kõrval. Toona ei pööratud sellele fraasile erilist tähelepanu, aga juba pool aastat hiljem tuli Heiki Nabi maailmameistriks. Englas tundis selle ära käepigistusest.