Maraton kui hõrgutav söök
Kahekordne Worldloppeti meister Guido Soodla

Teise meistritiitlini jõudis Guido Soodla tänavu 13. veebruaril Prantsusmaal.

FOTO: Erakogu

Kes ETVst Tartu maratoni kokkuvõtvat saadet nägi, mäletab meest, kes kaamera peas rajalt oma ülevoolavaid muljeid jagas. Kahekordne Worldloppeti (WL) meister Guido Soodla keskendub kihutamise asemel positiivsete muljete nautimisele.



Soodlal täitus teine meistritiitel tänavu Prantsusmaal La Trans-jurassienne’i maratonil.

Päris esimene pikamaasõit oli tal 1983. aasta Tartu maraton. Stardis oli ta 7. klassi poisina ka 1981. aastal, ent see sõit jäi pooleli.

Pärast kümneaastast pausi hakkas Soodlal suurest töötegemisest tervis käest minema ja üheksakümnendate keskel kiskus uuesti rajale. «1996 oli maru külm ilm, Palu punktis istusin jalakrampidega autos, abilised keelasid edasi sõita,» meenutab ta uut algust. Mees kosus kolmveerand tundi ja sai hiljem veel temaga koos startinud sõbrad kätte.

«Seda tuleb korduvalt endale meelde tuletada, et üldse pole tähtis, kuidas sa alguses paned, vaid tähtis on see, kuidas sa ennast lõpus tunned,» sõnastab ta.

Heino Kivi aura

Kaudselt vedas Soodla tagasi maratonirajale tema lapsepõlveaegse naabritüdruku isa Heino Kivi. Mees, kel selleks ajaks oli juba üle kümne Tartu maratoni seljataga.

«Võtsime saunas vahel õlut ja imetlesime tema stardinumbreid,» räägib Soodla «Heintsi aura, jutud, mis ta iga numbri juurde rääkis, see sära, see meeleolu – kui seda poleks olnud, ei oleks ma vist uuesti suusatama hakanud.»

Esimese välismaratoni sõitis Guido Soodla Tšehhis Jizerska Pade­­satkas. «Algul ma ei mõelnud üldse selle peale, et mingi meistritiitel võiks tulla,» meenutab ta, «mul ei olnud isegi WLi passi.» Soodlale olid hoopis tähtsad huvitavad maratonipaigad ja huvitavad inimesed rajal: «Meeleolu ja pauer, mis sa sealt said, nakkas.»

Oli aegu, mil ka Soodla rassis rajal täie auruga. Ent iga maratoniga süvenes mõttelaad – tark ei torma. «Mida kauem rajal viibid, seda rohkem sa saad,» sõnab ta.

Soodla meenutab juhtumit, kui ta ühele tippsuusatajale Vasaloppeti muljeid jutustas – millised ilusad tõusud, kurvid ja vaated. Esiotsas lõpetanud mees kostnud vastu, et tema sellist Vasaloppetit ei näinud.
«Maraton ei ole kimamine. Sa ei ahmi toitu sisse, vaid tahad seda maitset jälle ja jälle nautida,» võrdleb suusatamist nautiv Soodla maratoni hõrgutava söömaajaga.

Sõita tuleb nii, et maratoni lõpus sa ei vihka sõitu, vaid tun­­ned, et said energiat juurde.

«Kimajad võtavad maratonilt mõnu ära,» ütleb ta. «Kui tunned, et täna on vaja tund aega kauem sõita, et see pakub elamust, siis oled sa kimajatest mitu korda rohkem võitnud. Tund kauem looduse nautimist, suhtlemist inimestega ja sa jood finišis õlut mõnuga. Kimajad ei taha kaks tundi pärast lõppu süüagi.»

On ka neid, kel kiirusehullustus tekib tiitlite kogumisel. Soodlal mitte. Kui kaua meistritiitliteni jõudmine aega võttis, Soodla ei mäleta. See pole talle olulinegi. Soodla on ka Global Worldloppet Skier ehk inimene, kes on läbi sõitnud kõik WLi maratonid. Selle tiitlini on 30 aasta jooksul jõudnud vaid sadakond suusatajat.

Pensionäride hobi

«Hilja pole alustada ka neil, kes on praegu 50,» sõnab Soodla, «see on suurepärane pensionäride hobi.» Näiteks 21-kordne meister Hannes Larsson, suusatav pensionär, teeb peaaegu igal aastal ühe WLi ringi. «Ta vaevu kõnnib, aga tiksub rajal jube hästi,» kirjeldab Soodla, «sõidab ühelt maratonilt teisele ja sisustab nii oma aega.»

Soodla on Estoloppeti meister ja läbinud ka neli Rus­­sia­­loppeti maratoni Venemaal. «Vene ajal sündinule on see kui lapsepõlvekoju minek – kui suu­­dad kõike võtta huumoriga, on tunne veel parem,» soovitab ta.
«Kontrast Euroopaga on suur – elada seal ei tahaks, aga käia on huvitav. Inimesed on palju soojemad kui Euroopas. Ega nad kehvemini ei taha teha kui Euroopas, võimalused ja tingimused ei ole aga alati nii head,» ütleb Soodla.

Tagasi üles
Back