/nginx/o/2011/03/21/542786t1h1885.jpg)
2007. aastal meistritiitli jagu maratone täis saanud Lauri Antalainen alustas 2003. aastal Tartu maratoniga. «Siis sain Worldloppetist teada ja mul oli selge, et tahan kohe ka selle meistritiili ära teha,» räägib ta.
Poeg süstis isale maratonipisiku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe polnud raha, küll aga piisav stiimul selle kogumiseks ning 2005. aastal sai Lauri Antalainen sihipäraselt Worldloppeti (WL) maratone sõitma hakata. 2005–2007 sõitis Antalainen igal aastal 2–4 maratoni (2005 Soome ja Norra, 2006 Tšehhi, Saksamaa ja Rootsi, 2007 Itaalia, USA, Kanada ja Šveits) ja nii neid kümme kokku sai.
Meistritiitli jagu maratone on ka Lauri Antalaineni isal Ervinil. Tõsi, maailmaradadele läks poeg varem.
«2006 võtsin isa Saksamaale König Ludwig Laufile kaasa, seal sai ka tema pisiku külge,» kirjeldab Lauri Antalainen. Kolme aastaga jõudis ka isa meistritiitlini.
«Mitmel maratonil käisime koos, näiteks USAs ja Kanadas, mitmetel käis ta ise koos sõpradega, pojale tuli ju järele jõuda,» muigab Antalainen.
WL-sarjas on Lauri Antalainenil käimata vaid Jaapanis Sapporo maratonil ja Austraalias Kangaroo Hoppetil. «Olen küll mõlemas riigis olnud, aga spetsiaalselt maratoni pärast sinna sõita on võib-olla kerge overkill,» arvab ta, «aga kindlasti ma nad kunagi ära teen.»
Selge eesmärk
Antalainenil tekkis WL- meistri tiitli saamise soov kohe esimese läbitud Tartu maratoniga: «Kui seda eesmärki poleks endale pannud, poleks ma vist välismaratonidele läinud.»
Maratonidel käimine pole ju kõige odavam lõbu. Jooksumaratonid, millest ta samuti osa võtab, on üldjuhul suurtes linnades – lendad kohale, oled kaks ööd hotellis, jooksed ära ja lendad tagasi. Suusamaratonid on aga maal – lendad kohale, rendid auto, ööbimisi on rohkem, tagasilend, mõned lennukompaniid küsivad suuskade veo eest lisatasu jne.
Antalainen on maratonidel alati lõpetanud esimese kolmandiku-neljandiku sees, eesmärki kindlale kohale sõita pole ta endale siiski seadnud. «Aga kui juba rajal olen, ega ma siis ennast tagasi ka ei hoia,» täpsustab ta, «lükkan ikka täiega.»
Tiitli saamise aastal oli Lauri Antalainen noorim WL-meister, enamik maratoonareid on keskeas või sellele lähenevad inimesed. «Nüüd olen küll kutsunud sõpru kaasa, aga ega rajal palju noori ei näe,» ütleb kolmekümnene Antalainen.
Mida peab arvestama inimene, kes seab endale eesmärgiks WLi-meistri tiitli? Peale selle, et omajagu raha kulub.
Kergem kui jooks
«Iseenesest on suusamaratonid kergemad kui jooksumaratonid,» teab Antalainen. «WLi maratonid on peamiselt vähemalt 30-aastase ajalooga. Algaastail olid suusad viletsamad, rajad viletsamad – siis oli palju raskem neid läbida kui nüüd, tipptasemel varustuse ja plastsuuskadega. Pluss nüüdisaegne radade ettevalmistus. Füüsiliselt nad seega enam väga rasked pole.»
Vaid Transjurassienne ja Vasaloppet olla raskuselt maratonijooksuga võrreldavad, ülejäänud on lihtsamad.
Isa ja poja vahel Lauri Antalainen maratonirajal suurt konkureerimist ei näe: «Isa on vana suusataja ja teeb ka kõvasti trenni. Mõnel maratonil olen talle kaotanud ka. Viimati Poolas jäi ta mulle küll minutiga peale, aga startis ka tükk maad eespool.»
Euroopas tahab Lauri Antalainen veel Vasaloppetile minna, edasi sihib ta maratone ka väljaspool WL-sarja, näiteks Slovakkias, Venemaal ja Lätis.