Kolm maratoni esimese tiitlini
Tulevane Worldloppeti meister Anniki Inno

Anniki Inno õnnelikult tänavuse Tšehhi maratoni finišis.

FOTO: Erakogu

Anniki Innol on World­­loppeti (WL) meistri tiitlist veel mõni maraton puudu. Temalt suusapisiku saanud vanemad Kadi ja Ain Inno on end aga sõitnud juba kahekordseteks WL-meistriteks.


Anniki Innol on seljataga Jizerska Padesatka maraton (kaks korda), König Ludwig Laufi mõlemad distantsid (uisu- ja klassikamaraton järjestikustel päevadel), Finlandiahii­­hto mõlemad distantsid, Vasaloppet, Marcialonga, Tartu maraton ja läinud laupäeval läbitud Birkebeinerrennet.

Lapsena kõva suusataja

Inno suusatas ja võistles lapsena palju. Siis tuli paar aastat pausi. «Iga oli selline ja eks ma väsisin ära ka,» selgitab ta, «olin hästi palju suusatanud ja mingi hetk sai kõriauguni.»

2005. aastal tuli tuju ja tahtmine suusad alla panna tagasi ja esimene Tartu maraton sai läbitud.

Taas paar aastat pausi, osalt  lumekehvade talvede pärast, ning 2009. aastal läks Inno taas maratonirajale, siis juba Tšehhimaale. Tema vanematel oli seks ajaks juba mõned aastad välismaratonide kogemust. Inno ei arva, et välismaratonidele minek tal otseselt vanemate mõjutusel teoks sai.

«Ega nad eriti ei propageerinud, ma ikka ise tahtsin,» lausub ta. «Maratonidel ei näe väga palju noori, vastupidavusaladele keskendumine võtab aega.»

Tegelikult hakkasid vanemad suusatama tänu tütrele: «Isa kunagi kooliajal suusatas, aga mitte palju. Aga kuna nad pidid minuga võistlustel pidevalt kaasas käima, ei olnud seal samal ajal muud teha kui suusatada.» 2004 alustasid Inno vanemad WL-distantside kogumist, 2009 liitus nendega ka tütar.

Esimesel aastal Anniki Inno küll vanematega, kes koguni kaheksa maratoni ette võtsid, sammu pidada ei jõudnud: «Ma ei olnud valmis nii paljudeks maratonideks korraga, mõni nädal tahtsin puhata ka.» Edasi on pere koos suusatanud, nagu ka läinud nädalavahetusel Birkebeiner­­rennetil.

«See on tunne, mida sõnadesse ei oska panna,» vastab Inno küsimusele, miks ta maratone suusatab. «Isegi kui sa rajal võid mõelda, et mille kuradi pärast ma siia tulin või miks ma üldse suusatan, ent kui kaks tundi pärast maratoni küsitakse, kas lähme jälle, on vastus kindlasti jaatav.»

«See on see õnnetunne parast maratoni, et sa oled midagi saavutanud,» lisab ta.

Välismaratonidel on Inno sõnul hea käia seltskonnaga – kogu üritus kujuneb mõnusaks puhkuseks, isegi kui vältab ainult nädalavahetuse.

See on tunne, mida ainult Tartu maratoni sõites kätte ei saa. Ehkki Tartu kuulub Innol alati kohustuslikku programmi. Seepärast ongi tal natuke kahju, et tänavune tervise tõttu vahele jäi.

Tiitel pole kaugel

Esimene WLi tiitel pole kaugel. Järgmisel talvel tuleb sõita veel kolm maratoni, üks neist väljaspool Euroopat. «Meistritiitel otseselt eesmärk ei ole, aga ta on hea boonus,» kinnitab Inno. Eelkõige mõtleb Inno American Birkebei­­nerile ja Gatineau Loppetile. «Sinna peaks vaatama häid lennupileteid, et mõlemad ühe reisiga ära käia,» plaanib ta.

Täistambi peal pingutust mingi kindla koha nimel Inno endale maratonirajal eesmärgiks ei sea, ehkki ka seda on ette tulnud.

«Naudid, lähed rahulikult tõusust üles, muie tuleb näole,» kirjeldab ta oma sõidufilosoofiat, «ja siis vaatad, kuidas kõrval rassitakse, iga liigutus tuleb tahtejõuga. Sina naudid mägede ilusat loodust, mis neil jääb nägemata.»

Neile, kes WLi meistri tiitli sihiks seavad, soovib Inno eelkõige pealehakkamist. Ja neil, kel vaid Tartu maratoni kogemus, tasub arvestada, et mõnel pool pole rajal liikumise kultuur pooltki nii hea kui siin.
 

Tagasi üles