Karm tõde: vutistaarist tippkohtunikku ei kasva

Mullu profikarjääri lõpetanud Joel Lindpere on kohtunikutööle mõelnud, aga nüüd oleks selleks juba liiga hilja.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti koondises üle 70 mängu pidanud Teet Allas on jalgpallikohtunik. Sarnase ülesehitusega lauset just väga tihti kirjutada ega öelda ei saa, sest endised tippmängijad tavaliselt selle töö poole ei kiika. Miks?

Postimees avaldab jalgpalliajakirja Jalka aprillinumbris ilmunud artikli, kus kohtinkutöö üle arutavad endised Eesti koondislased Teet Allas ja Joel Lindpere ning tippkohtunikud Uno Tutk ja Hannes Kaasik.

Ikka ja jälle kuuleme endistest Eesti tippmängijatest, kes on karjääri lõppedes valinud kas treeneriameti leiva või leidnud uue koha päikese all mõne jalgpalliklubi ametnikuna. Palju-palju harvem juhtub aga seda, et profimängija riputab putsad ja kedrad varna ning ... hakkab kohtunikuks. Jalka otsustas uurida, miks on väga vähe endisi tippjalgpallureid, keda köidab mängu kontrolli all hoidmine. Ja see pole ainult Eesti tendents, kõrgustesse küündinud vutimehed ei koli muruplatsile õigust mõistma Euroopas ega maailmas.

“Staarid tõesti kohtunikeks ei taha, nad on ilmselt karjääri lõppedes tähelepanust niivõrd tüdinenud,” tõdeb Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk. “Aga probleemiks ma seda ei pea. Nii nagu suurepärasest mängijast ei saa automaatselt suurepärast treenerit, ei pruugi hea jalgpallur olla hea õigusemõistja. Meil võib olla väga hea kaitsja, omaette nohiseja, kel on kirjas 100 koondisemängu, kuid kellel ei ole seda liidriainest, et ta suudaks 22 meest ohjata. Soov saada kohtunikuks peab tulema sügavalt südame seest, seepärast ei kavatse me ka endisi jalgpallureid eraldi värvata. Rongijuhiks minnakse siis, kui rongijuhitöö meeldib.”

Vestlust kuulav kohtunike koolitusjuht Hannes Kaasik ütleb seepeale enesekindlalt: “Heast mängijast võib tippkohtunik saada, kuid tippmängijast tippkohtunikku ei saa.”

Miks?

“Eeldus on ikkagi see, et hea mängija spetsialiseerub kiirelt kohtunikuks ümber, tihtipeale on sellega jäädud liiga hiljaks,” jätkab eelkõnelejale sekundeerides kohtunike osakonna spetsialist Neeme Neemlaid.

“Jah, kahes paadis korraga kiiresti ei sõua,” nendib Kaasik.

Loogika on siin lihtne. Kui jalgpallistaar 35aastaselt armastatud sportmänguga lõpparve teeb, siis on ta paraku juba liiga vana, et kohtunikemaailmas esirinda pürgida. Euroopa tasemel vilistamiseks peaks arbiitri tööga alustama oluliselt varem. Tipul seda võimalust aga pole, kui ei kimbuta just traumajumal, mis profivutielule kriipsu peale tõmbab. Mullu oma viimase koondisematši pidanud Joel Lindpere tõdeb, et ta on kohtunikutööle mõelnud, kuid nüüd on tema jaoks juba liiga hilja.

“Võibolla oleks siis motivatsiooni, kui teaks, et paari aastaga on võimalik euromänge vilistama saada,” jutustab Eesti rahvusesinduses 107 kohtumist kirja saanud poolkaitsja. “Aga ma tean, et see võtaks kaua aega, ning samal ajal tiksub vanus peale ja ütleb, et paki asjad kotti ära. Mõtleme nüüd, kui kuulus mängija Konstantin Vassiljev läheks kohtunikuks. Ta alustaks kuskilt madalamast liigast, kus ta tambitakse maatasa, kui ta vigu teeb. Kas see on endisele tippmängijale motiveeriv? Ma ei usu. Kui ta oma kogemust treenerina edasi annaks, siis sellest oleks jalgpallile kokkuvõttes suurem abi kui neljandas liigas vilistamine. Samas ma arvan, et mõned endised koondislased võiks ka kohtunikuks jääda.”

Peale vanuse ja motivatsioonipuuduse mängib olulist rolli seegi, et nii treeneripost kui ka vutiametniku töö võivad leiva lauale tuua, kuid kohtunikuks olemine on hobi, millest ära ei ela. Samas peab ikkagi pühendunult ja professionaalselt trenni tegema ning pere arvelt aega näpistama, mis endisele staarile just kõige ahvatlevam väljavaade ei tundu.

Hea hambusse võtta

Eesti tuntuimatest kohtunikest on Premium liiga mängijakogemus näiteks Grigori Ošomkovil, Martin Salongil, Martti Pukil ja Rauno Kaldil (kes küll mullu mängijana platsile naasis). Koondises on üks matš kirjas Dmitri Kulikovil ning vaieldamatult kõige nimekam eksmängijast õigusemõistja on 73 koondisekohtumisega Teet Allas, kelle arbiitrilaeks on seni esiliiga. Endine kaitsja sõnab, et ühtpidi tuleb pikk spordikarjäär kasuks, teistpidi kahjuks. Peas kummitab topeltpinge ning ainult oma nime ja reputatsiooni peal liugu lasta ei saa.

“Kohtunik võib presidendilt saadud aumärgi ka rinda panna, aga kui viis korda valesti vilistad, saadetakse sind ikka sinnasamusesse,” sõnab Allas. “Endiste mängijate puhul on ootused võibolla suuremad. Mul on see minevik, mida minult võtta ei saa ja mis kandub kohtunikutöösse üle. On visatud nalja ja karjutud, kas ma üldse kunagi jalgpalli mänginud olen või kuidas ma üldse koondisse pääsesin. Mind on kergem hambusse võtta.”

Sama teema üle mõtiskleb ka Lindpere.

“Maailma parimad kohtunikud on kas juristid või hambaarstid ning see neutraalsus on hea,” lausub mitmes erinevas välisriigis pallinud mees. “Kui Joel Lindpere vilistaks karikafinaali ja teeks apsu, siis oleks nii meedia, fännid kui ka mängijad vihased.”

Pikalt Kuressaares mänginud ja profina FC Floras pallinud Martti Pukk kostab, et kuigi nimi võib kohtunikuametis taagaks olla, pole see alati nii.

“Neilt mängijatelt, kellega oled mänginud, tuleb respekti küll,” teatab ta. “Olen kuulnud isegi, kuidas ühe probleemse võistkonna treener ütles enne mängu, et täna kohtunikega ei räägi, ja nii oligi, mitte ühtegi piuksu, mul ei olnud nendega mingit probleemi.”

Peale selle räägib endiste mängijate kasuks tõik, mida tuuakse sarnaste arutluste puhul välja ka erinevates foorumites – neil on paganama palju kogemust ning iga viimnegi situatsioon ise läbi elatud, mis lisab kõvasti usaldusväärsust.

“Kui oled korra kartuleid keetes näpud ära põletanud, siis tead, et järgmine kord nii ei käitu, ka kohtuniku puhul on kogemus väga tähtis,” kommenteerib Tutk lõpetuseks.

Millisest mängijast saab hea kohtunik?

Jalgpalliliidu peakohtuniku Uno Tutki sõnul tajuvad platsil olevad õigusemõistjad, millistest palluritest võiksid head kohtunikud kasvada. Tähtsamad iseloomuomadused on siinkohal korrektsus, töökus ja usinus, ambitsioonikus, suhtlemisoskus, pingetaluvus, empaatiavõime, tolerantsus, kriitikameel ja kübeke edevust, kuna kohtunik on mängus vägagi nähtaval kohal. Unustada ei saa ka õiglusmeelt.

“Sellel, kes väljakul alati vaidleb, võib olla väga hea kohtunikupotentsiaal,” ütleb Tutk. “See võib tähendada, et tal on arenenud õiglusmeel, ning kui midagi valesti tehakse, siis ta õiglusmeel kannatab. Heaks näiteks on madalamast liigast leitud Rein Väin, kel oli iga asja kohta oma arvamus. Nüüd on ta hea kohtunik.”

Maine endiselt kehv

Endisele koondislasele Teet Allasele tekitab kõige rohkem kummastust see, et kohtunike imago pole siiani suurem asi.

“Ma ei tea, miks see nii on,” raputab mees pead. “Kust see tuleb, et kui inimesed teada saavad, et ma olen kohtunik, siis küsitakse, miks sa sellega tegeled. Ma pean palju selgitama, et mulle meeldib kohtunikutöö. Minu jaoks on see atraktiivne ja huvitav. Abikaasa ja lapsed on väga toetavad olnud ja hästi planeerides on võimalik pere kõrvalt edukalt kohtunikutööga tegeleda.”

Uno Tutk tõdeb, et kuigi jalgpalliliit püüab teha selgitustööd ja kohtunikutöö mainet tõsta, vohab endiselt arvamus, et kohtunikud on kuidagi teistsugused inimesed, kes soovivad mängu rikkuda.

“See on mingi iganenud arusaam,” torkab ta. “On loogiline, et inimene armastab oma isa, ema, abikaasat või lapsi, aga kui mängijad lähevad väljakule, siis nad ei arvesta, et kohtunik on ka kellegi isa, kes tuli oma hobiga tegelema, ja arvavad, et võivad teda igapidi peedistada.”

Tagasi üles