Tellingud, tool, laud, vihm ja tuul – maailma parim töötuba

Kristjan Jaak Kangur ja Jonas Grauberg Eesti meistriliiga kohtumist kommenteerimas.

FOTO: Veiko Soo

Postimees avaldab kokkuleppel ajakirjaga Jalka väljaande aprillinumbris ilmunud loo jalgpallikommentaatori igapäevatööst ja kõigest, mis sellega kaasneb.

Telekommentaatorite töö Eestis ja Inglismaal väga ei erinegi – isegi tingimuste poolest mitte. Aga see annab võimaluse hingata mänguga samas rütmis, olla lähedal kõigele, mis mängus juhtub. Ja rääkida tuleb sellest, mida oskad. Ja nii, nagu just sina seda teed.

Musta pole mõtet valgeks rääkima hakata – jalgpalli kommenteerimine võib ju tunduda õige edev töö, aga pole seda sugugi. Glamuuri siin ei ole. On tellingud, tool ja laud, vihm ja tuul. Ei, ma ei püüa siinkohal teha järjekordset kohmakat nalja Eesti areneva vutitaristu üle, vaid räägin praegu hoopis Inglismaast.

Vaatajale seostub sealne kommenteerimistraditsioon tihti ekslikult BBC stuudioga, kus härrad Lineker ja Shearer mõnusasti jutulõnga veeretavad. Või siis «Monday Night Footballi» nimelise saatega, kus Gary Neville’il ja Jamie Carragheril on kasutada-käsutada ekraan, mille saja eri funktsiooni abil võib mängu pulkadeks võtta eest tahapoole, tagant ettepoole ja soovi korral kasvõi ruutpesiti. Ent see kõik on vaid pinnavirvendus, jäämäe tipp.

Tegelikult teeb ka enamik sealseid kommentaatoreid tööd kitsas reavahes, karvamüts peas ja kolm kampsunit seljas. Ja seda isegi kõrgliigamängudel, rääkimata madalamatest liigadest. Üks brittide tuntumaid telehääli, aastaid Sky kanalis jalgpalli ja poksi kommenteerinud ning nüüd sama tööd ESPNis tegev Ian Darke on meenutanud, kuidas ta kommenteeris kord Port Vale’i kodustaadionil mängu peatribüüni katuselt, ümberringi möllamas äikesetorm.

«Nagu oleks keset Atlandi ookeani laevatekil seisnud,» kõlas Darke’i tabav võrdlus.

Kui Eesti Tallinnas Inglismaaga mängis, ehitati BBC staaridele Lilleküla staadioni ülakorrusele eraldi klaasseintega stuudio. Kallid kolleegid rahvusringhäälingust lehvivad samal ajal sügiseti staadioni teises nurgas tuule käes nagu «tuulemehed» – ehk mäletate veel neid tubli koondisefänni Jansa püsti pandud kujusid, mis vahepeal Lillekülas põhjatribüüni ülaserva kaunistasid...? Võimaluste-vahendite erinevus, mis muud.

See pole virin, kaugeltki mitte – asja nüüd sellest väikesest vihmast, kui töö ise meeldib. Aga miks ta siis ikkagi meeldib? Teiste eest ei julge rääkida, kuid hindan ise üle kõige toimuma hakkava ettearvamatust. Avavile ees on kõik võrdsed, etendus algab nullist – võimalikud stsenaariumid võid ju endale kodus valmis visandada, aga iga viimane kui repliik-remark kirjutatakse tekstiraamatusse improvisatsiooni korras.

Miskipärast saan üheksal juhul kümnest lausele «lähen laupäeval Sillamäele, seekord on mäng seal» vastuseks kaastundlikke pilke. No tõepoolest, miks ei võiks mängu Tallinna-stuudiost «ära teha», selmet pankrannikul meretuule käes külmetada?

Aga ma tean, et Sillamäel on mul võimalus hingata mänguga samas rütmis. Seal on kaptenimütsiga tõsifännid, seal on platsiäärne «vanameistrite pink­». Seal ilmuvad pärast mängu lõppu alati kunstmuruväljakule poisiklutid, et veel õhtupimeduseski ennastunustavalt palli taguda. Ja minus tärkab alati korrakski veel usk, et hoovivutt ei ole lõplikult surnud... Sel kohal on hing.

Siinkohal tuleb (mitte üleliia tõsimeeli) kiruda asjaolu, et meie kodune liiga muutub iga aastaga professionaalsemaks – ala arengule hea, kuid huumorikogumikku tekib sissekandeid aina hõredamalt. Pole ju totter-naljakamat olukorda kui lõpetada Andrei Sidorenkoviga mängujärgne intervjuu pilkases pimeduses – saame aru, ka elektrik tahtis koju minna...

Paljutki eelmainitust jääb peitu kulisside vahele. Ja ega kõigel peagi eeslavale asja olema, kuid kommentaatorile määravad sageli just kaadritagused juhtumised mängu emotsionaalse tausta, selle lisatasandi, mis nähtav-kuuldav vaid talle. Milliseid maailmatarkusi oskab platsil asjatajatele õpetada spetsialistide rivi aiatagusel «säästutribüünil»? Mida kohtunikule väljakul tegelikult öeldakse? Kas-kuidas dirigeerib treener platsil toimuvat?

Viimases asjas, muide, pakkus värskeima meistriklassi Tammeka peatreener Kaido Koppel hooaja avamängus Infonetiga. Tol õhtul ohjas tartlaste orkestrit Sepa staadionil üks ja ainus peanäitejuht, astumata seejuures ise kordagi prožektorivihku. Küllap tahtmatagi sinna sattuda, mis on omamoodi austust väärt.

See on üks privileege, mida kommentaatoritöö Eestis pakub – näha ülilähedalt kõigi peatreenerite käekirja. Esimene õpetab, teine käratab, kolmas põleb sisimas ja teeb enne-pärast mängu närvide rahustamiseks võõraste pilkude eest varjudes staadioni nurga taga suitsu. Või mitu. Üks on kindel – hingega asja juures on nad kõik.

Hingestatusest rääkides tahaksin siinkohal õiendada paar ühise nimetaja alla käivat eksiarusaama, mis kipuvad visalt juuri ajama. Ei, parim kommentaator pole see, kes kõvemini karjub. Ning vägisi ennast Ott Järvelaks või Kalev Kruusiks emotsioneerida ei saa, see peab tulema loomupäraselt. Muidu tahaks lausa Voldemar Panso kombel saalist hüüda: «Ei usu!»

Samuti tunnistan, et ei suuda võtta tõsiselt ainsatki inimest, kes kõneleb «õigest» kommenteerimise laadist, käigu siis jutt mis tahes spordiala kohta. Muidugi on olemas alustõed, mis vaja endale selgeks teha, ja mõnigi selline eeldus, mis peab olema loomupäraselt kaasa antud – ühelt poolt oskus pilti sõnadesse panna, teisalt oskus üleüldse aru saada, millist pilti su ees parajasti maalitakse.

«Mida sa minult kui kaaskommentaatorilt ootad?» küsis hiljuti üks hea kolleeg, kes samuti kommentaatoripuldi tõmbele järele andnud. Umbes viis aastat seda tööd teinuna – tean-tean, kõigest köömes – ei mõistnud ma talle endiselt öelda enamat kui «räägi, millest oskad, ja räägi, nagu räägid». Kui klapid pähe lähevad, tuleb küll asuda vaatajale maailma looma, ent ennast ja teisi pettes seda siiski teha ei saa.

Ise loodud atmosfäär

Jalgpallikommentaari tegemine väljaku äärest ja selle tegemine stuudiost on justkui kaks eri maailma. Nelja seina vahel istudes pead atmosfääri looma endale ise, sageli õhust aimates, mis võiks olla, mis võiks toimuda.

Tihti ulatab küll abikäe ülekande režissöör – televaataja seda ei näe, ent videosignaal jõuab Inglismaalt ja mujalt Tallinnasse sageli juba tubli tunni jagu enne mängu. Nii on võimalik toimuvat silmitsedes endale ise epiloogi luua, et etenduse avasõnade ajaks juba rollis sees olla. Kui muidugi helimees mäkra ei mängi, sest vutifännid pole teadagi kirikukooli keelekasutusega ja kõige lihtsam on nad igaks juhuks «maha keerata».

Abi võib otsida ka kõrva jõudvast ingliskeelsest kommentaarist, mis pakub tuge eeskätt juhul, kui näidatakse tribüünil istuvaid endisi mängijaid ja muid asjapulki, keda ei pruugi alati nägupidi kohe ära tunda. Samas on ka neid, kes «inglastest» kindlameelselt keelduvad – pidavat segama. Tõesti, oht hakata eetris mõtlema-rääkima kellegi teise mõtteid on vägagi olemas.

Samas kõneleb legend ka mehest, kes palunud endale kõrva suunata hispaaniakeelse kommentaari, selgitades imestunud pilkude peale vastuseks: ega ma sõnagi aru ei saa, mida nad seal vuristavad, aga peaasi, et ajab pulsi kõrgele ja «õige tunde» sisse!

«Kuidas käitud?»

Pealkirjas esitatud jaanpehkilikule küsimusele nõuab kodune liiga vastust aasta-aastalt üha harvemini, sest mida professionaalsemaks kogu asjaajamine muutub, seda vähemaks jääb üllatusi. Ennekõike puudutab see insenertehnilisi lahendusi – elektrivoolu ei anta ülekande jaoks enam vahetusmeeste soojakust, kommentaatorite telki ei seota enam kaablivitstega tellingute külge, jooned saavad väljakule maha juba mängu eel, mitte poolajal.

Kommentaator on üldiselt väga vähenõudlik – esiteks tahaks telki, et vihm krae vahele ja helipuldi sisse ei sajaks, teiseks aga lauda-toole. Viimastest saaks paari aasta jooksul nähtu põhjal korraldada muidugi ülevaatliku näituse «40 aastat Eesti mööbliturul». Üks markantsemaid näiteid on olnud ümmargune laud neljale kommentaatorile – kahjuks olime ise kaardipaki maha unustanud ...

Ja muidugi tuleb valmis olla sellekski, et mäng peetakse tihedas udus, mis laseb väljaku kaugema serva olemasolu vaid aimata. Kui sellised ekstreemsed hetked kõrvale jätta, on vastus levinud küsimusele «kuidas sa neid mängijaid ära tunned?!» lihtne – putsad ja soeng. Uskuge, selles punktis on meie kodunegi jalgpall ammu maailmatasemel!

Kristjan Jaak Kangur (paremal) koos Jonas Graubergiga Tartu Tammeka mängu kommenteerimas.

Foto: Veiko Soo

Tagasi üles