Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kaheksatunnised saunaretked ja kuivav suu ehk võitlusspordi kõige nõmedam osa

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Heiki Nabi | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Võistluskaalu saamine on karm protsess. Vahel lausa eluohtlik. Kuigi maadleja Heiki Nabi pole viimased seitse aastat pidanud võistlusteks kaalu langetama, mäletab ta poolraskekaalu aegadest detailselt seda julma katsumust. «Ärkad öösel üles, keel suulaes kinni. Nina on kuiv. Kurk on kuiv. Saad aru, et midagi on valesti,» meenutas Nabi aastatetaguseid aegu.

Nabi kirjeldatu on vaid meenutus ühest ööst kolme nädala pikkusest ajavahemikust. Just nii kaua kulus tal aega, et võistluskaalu saada. «Kaalulangetamine tuli mul raskelt. See oli ka põhjus, miks raskekaalu läksin,» rääkis Londoni olümpia hõbemedalist.

Nabi astus kaaluklassis sammu kõrgemale 2010. aastal. Enne seda maadles ta poolraskekaalus, mille ülempiir oli siis veel kuni 96 kg. Lihtne arvutus ütleb, et toona 106 kg kaalunud Nabi pidi võistlusteks alla võtma 10 kg.

Kuna Nabi kehatüüp on pikk ning pigem kuiv – rasvaprotsent oli tal tollal ligikaudu 15 –, tuli kaalu langetada lihasmassi, vee ja jõu arvel. Kogu protsessi jaotas ta tsükliteks. Esmalt toitus ta normaalselt, seejärel kahanesid toiduportsud poole võrra ning mida aeg edasi, seda väiksemaks.

Võistluskaalu jõudmine on ebameeldiv protsess, mis nõuab tohutut enesedistsipliini ja tahtejõudu. See nõuab tippsportlast.

Viimased tunnid enne kaalumist tegi Nabi treeningu, seljas mitu kihti riideid. «Soe pesu, siis paksud püksid, siis kilepüksid,» kirjeldas ta treeninguriietust. Kuid alati ei piisanud sellestki. «Tegin trenni ära, viskasin mati peale kõhuli. Mulle otsiti peale matid, tekid. Keegi veel lamas seal peal, et kuuma kinni hoida. Et keha higistaks.»

Imiteeriti saunaskäiku, sest päris sauna üritas Nabi kaalu langetades vältida. «Saun tõmbas enesetunde õudselt tühjaks. Kui aga muud üle ei jäänud, tuli ka sauna minna,» nentis maadleja.

Kaheksatunnised saunaretked

Vastupidi Nabile veetis veebruari lõpus tippspordist loobunud vabavõitleja Ott Tõnissaar karjääri jooksul saunas kümneid tunde. Tõnissaar võistles kaaluklassis kuni 70,3 kg, tema tavakaal oli 76–78 kg. Kõige äärmuslikumal juhul on ta võistlusteks kaotama pidanud 10 kg.

Tõnissaar alustas kaalulangetamist võrreldes Nabiga palju hiljem, mõnikord isegi vaid kaks nädalat enne võistlust. Ka tema alustas toidukoguste piiramisega, edasi hakkas end veega laadima. Keha petmiseks tuli tal liitrite kaupa vedelikku juua, et seejärel veelgi rohkem vett välja saada. «Lõpuks keerasin söögi- ja joogikraanid kinni ning siis oli juba kummiülikonnaga sauna minek,» ütles Tõnissaar.

Kui söögist loobus Tõnissaar 48 tundi enne võistlust, siis vedeliku tarvitamise lõpetas ta juba 30 tundi enne võistluspuuri minekut. Lohvaka kummiülikonnaga saunaskäik toimus aga juba kaalumispäeval.

Mõnikord kestis saunasessioon koguni kaheksa tundi. 60–65 kraadini üles köetud leiliruumis käis ta intervallidega: alguses 40 minutit laval, kümme minutit väljas, hiljem 20 minutit laval ja kümme minutit väljas. Ja siis otse saunalavalt juba kaalumisele.

Pärast sellist saunarallit pole Tõnissaar suutnud enam leiliruumi nautida. «Vabal ajal ei tiku sauna tagasi. Sellest hetkest, kui sportlane hakkab saunas kaalu maha võtma, pole saun enam üldse mõnuallikas,» tõdes ta. Samal põhjusel loobus ta ka kaalu langetamisest vannis. «Ütlesin, et ma ei ole nõus. Ma tahan, et mul üks rõõm alles jääks.»

Nii Nabi kui ka Tõnissaar tunnistavad, et kaalulangetamine on äärmiselt ebameeldiv protsess. «Meeleolu on kehv. Ärritud kergesti ja võid põhjuseta pahandada. Sa oled vihane ja kuri. Sul on ebamugav olla. Oled justkui kännu taga, viriseja. Sa ei taha seda olla, aga kipud ikkagi olema,» kirjeldas Nabi. «Kaaluvõtmine on selline nõme asi. See nõuab eraldi inimest, et seda teha. See nõuab tippsportlast. Oleks tore, kui seda tegema ei peaks,» sekundeeris Tõnissaar.

Kiskja instinktid

Ott Tõnissaar. / Kris Süld

Vahel on aga kaalulangetamisest ka kasu. Tõnissaare sõnul on ta mõne kilo püüdnud alla võtta ka siis, kui seda otseselt vaja pole. Miks? Sest siis tõusevad esile võitluseks vajalikud instinktid.

«See teeb meele ergsaks, tekitab nälga. Kõnnid linnas ringi ja tead, kus poes on liha, kus on saiakesed. Aju hakkab seadistama selliselt, et sul on vaja jahti pidada. Selles mõttes kohati päris põnev protsess,» rääkis ta.

Tegelikult on aga äärmuslik kaalulangetamine eluohtlik. Spordiajaloos on olnud surmajuhtumeid, üks šokeerivamaid oli Lõuna-Korea judoka Chung Se-hooni surm otse  enne 1996. aasta Atlanta olümpiamänge. 22-aastast judokat peeti olümpial üheks kullasoosikuks. Karm kaalulangetamisprotsess – ta pidi alla võtma 8 kg – lõppes Se-hoonile südamerabandusega saunalaval.

Kuigi ka Tõnissaarel on pikad saunarallid silme eest virvendama võtnud, ei kinnita ükski antud proov, et tema tervis kehvemaks oleks läinud. «Kõrvalnähtusid pole mul praegu olnud, aga võib-olla peaks sellele küsimusele vastama paarikümne aasta pärast,» lausus Tõnissaar.

Ka Nabi ei saa tervise halvenemise kohta ühtegi fakti esile tuua. Küll aga mõjus pidev kaaluvõtmine tema saavutusvõimele. Ta ei jaksanud end poolraskekaallasena enam võistluste ajal otsustavatel hetkedel kokku võtta. «Suutsin kannatada, aga kui midagi oli teha vaja, siis ei enam ei jaksanud.»

Viimased ekstreemsed minutid

Mis juhtub siis, kui sportlane pole vahetult enne võistluste ametlikku kaalumist vajalikku kaalu saavutanud? Endine vabavõitleja Ott Tõnissaar higistas sellistel juhtudel viimse minutini saunalaval, maadleja Heiki Nabi on kõndis aga ringi ning püüdis võimalikult palju sülitada.

Seda, et enne ametlikku kaalumist pole vajalik kehakaal saavutatud, tuleb võitlussportlastel ikka ette. Tõnissaar on napikaid mitmel korral kogenud, kuid alati ikkagi kaalu jõudnud. Paaril korral on põhjuseks olnud korraldajate valearvestus.

Üks selline lugu oli 2014. aastal enne matši Ayub Tashkilotiga. «Meil oli hotellis saun broneeritud, aga korraldajad olid teinud kellaajalise kokkuleppe, millal saun välja lülitatakse. Meie seda ei teadnud. Olime juba paarkümmend minutit istunud ja kaalumine oli kohe-kohe tulemas,» meenutas Tõnissaar.

Tavaliselt köeti Tõnissaare jaoks saun 60–65 kraadini. Ühel hetkel märkas aga saunalava ja kaalu vahelt jooksnud Tõnissaar, et kehakaal enam ei lange.

«Mingil hetkel hakkasin tundma, et saun ei ole õige temperatuuriga. Hakkasime uurima ja tuli välja, et saun lülitati juba 45 minutit tagasi välja,» rääkis ta. Lõpuks suutis ta siiski vajaliku kaalu saavutada ning lubati Tashkiloti vastu ringi. Matši kaotas ta kohtunike häältega. See oli üks tema kahest karjääri jooksul saadud kaotustest.

Maadleja Nabil pole kaalumisel selliseid nappe pääsemisi ette tulnud. «Kui sa oled seda korduvalt teinud, siis saad viimases trennis aru, mis seisus oled,» ütles ta. Vahepeal on aga temalgi pool tundi enne kaalumist tulnud kuskilt 100–150 grammi maha näpistada. «Siis olen lihtsalt ringi kõndinud ja sülge välja sülitanud, nii palju kui tuleb,» ütles Nabi. «Need 100 grammi saab ikka alla, võid aluspüksid veel trikoo alt ära võtta, kui on vaja.»

Tagasi üles