Üheksa aastat surmast ⟩ Spordikott jäi Viljar Loori igaveseks ootama...

Video ei ole enam kättesaadav.

Täna üheksa aastat tagasi suri Viljar Loor. Postimees taasavaldab 2011. aasta 24. märtsi paberlehes ilmunud võrkpalli olümpiavõitjale pühendatud loo.

Viljar Loor oli spordis võitnud kõik, kuid see ei teinud temast võitmatut – teisipäeva õhtul vandus ta alla tervisrikkele. Surm tabas võrkpalli olümpiavõitjat kõigest 57-aastasena.

Poolteist nädalat tagasi käis Loor operatsioonil. Olümpiavõitja venna Heldur Loori hinnangul polnud see kuigi keeruline ega ohtlik lõikus. Ta paranes kodus ja kõik näis olevat parimas korras. Muidu poleks ju Loori elukaaslane Karin sõitnud Tšehhimaale seminarile ja muud sugulased-sõbrad tegelenud rahuliku südamega oma igapäevaaskeldustega.

«Helistasin Viljarile esmaspäeval ja ta kinnitas, et kõik on hästi,» rääkis koos vennaga ehitusfirmat omanud ja juhtinud Heldur Loor. Teisipäeva õhtul ta aga elukaaslase poja Madise kõnedele ei vastanud. Noormehe hinge puges kahtlus ja ta sõitis Õismäel kortermajas elanud Loori juurde koju – olümpiavõitja elutu keha lebas diivanil, päästa polnud enam midagi.

«Lahkamist pole veel tehtud, seepärast on raske midagi öelda, kuid ilmselt tekkis tal operatsiooni tagajärjel tromb,» mõtiskles vend Heldur. «Teadvuse kaotus pidi teda tabama ootamatult ja kiiresti – nii, et ta ei jõudnud telefoni haarata ja abi kutsuda.»

Venna kaotanud mees pidas oma jutus väikese pausi ja jätkas: «Muidu oli ta ju täiesti terve mees. Võrkpalli ei saanud enam küll mängida, kuid jõusaalis käis pidevalt. Kott trenni asjadega jäigi tal töö juurde maha…»

Terve olemine on siiski tinglik mõiste, tippsportlase aastate eest oli Loor maksnud tavainimese mõistes ränka hinda. Aastaid tagasi vahetati tal kulunud puusaliigesed, käimist häirisid haiged kannakõõlused, kuid see kõik ei seganud tal elada.

Loori rohkem või vähem tundnud inimestele tuli 58. eluaastat käinud sirgeseljalise mehemüraka lahkumine šokina. «Aastavahetusel peetud spordiaasta lõpetamisel ei paistnud küll välja, et tal oleks midagi viga,» märkis Eesti võrkpallikoondise peatreener, kaheksakümnendate keskel temaga ühes meeskonnas mänginud Avo Keel.

«Kui inimesel on tõsised probleemid, paistab see tema olekust välja. Viljari puhul polnud küll midagi märgata,» lisas Heldur Loor.

Võrkpallurina oli Viljar Loori medalikollektsioon muljetavaldav ja saavutused teevad temast Eesti ühe läbi aegade edukama sportlase. Lisaks Moskvas võidetud olümpiakullale – just Loor oli mees, kes lükkas Nõukogude Liidu koondise finaalivastase poolele maha viimase palli – oli ta kahekordne maailma- ja viiekordne Euroopa meister.

«See olümpiafinaali viimane löök oli tegelikult lihtne ja võimalus tekkis tänu vastaste eksimusele. Karjääri jooksul tegi ta palju märksa keerulisemaid lööke.
Kuid võidud olid talle olulised ja nendest oli meil omavahel tihti juttu,» meenutas Heldur Loor.

«Mina mängisin veteranide tasemel veel aastaid, aga Viljaril oli võrkpallist isu täis. Mõni aasta pärast karjääri lõppu käis ta Soomes ühe tuttava meeskonda aitamas, aga see oli juba kolmanda liiga tase. Pärast seda pole ta võrkpalli mänginud.»

Tegelikult võinuks Loor olla ka kolmekordne olümpiavõitja. Montreali olümpiale eelnenud hooajal kuulus ta juba Nõukogude Liidu koondisse, kuid ei soovinud õpingute tõttu olümpia-aastat Moskvas veeta ja jäeti paljude arvates ebaõiglaselt koondisest välja. 1984. aastal jäi aga Nõukogude Liidu koondisel boikoti tõttu Los Angelese olümpiale sõitmata.

Spordis ei maksa oleksid kuigi palju, kuid toonaseid võrkpalli tiitlivõistluste tulemusi meenutades on ilmne, et Nõukogude Liidu koondis oli konkurentidest üle.

«Nad oleks ka siis võitnud, kui kogu maailm oleks vastu mänginud,» tõdes Heldur Loor. Seitse aastat järjest võitis see meeskond kõik tiitlivõistlused ja alati oli temporündaja Loor põhimeeste hulgas.  

Pärast pettumuseks osutunud 1984. aastat otsustas ta suurest mängust välja astuda ja Moskva AKSK vormi Tallinna Kalevi särgi vastu vahetada. Toona ilmselt maailma parimaks võrkpalliklubiks olnud armeemeeskondagi esindas ta seitse hooaega.

Eesti esindusklubil aitas Loor tõusta Nõukogude Liidu meistrivõistluste kõrgliigasse, ent pärast seda kui meeskond 1986. aasta kevadel sealt uuesti välja pudenes, otsustas ta spordist loobuda.

Kuigi Loor oli Eesti läbi aegade tituleerituim võrkpallur, kaotas ta pärast karjääri lõpetamist senise lemmikala vastu huvi. Teda ei nähtud spordisaalide tribüünidel mänge jälgimas ega kuuldud võrkpallis toimuva kohta arvamust avaldamas. Võrkpalliringkondades liikuvate inimeste hinnangul oli ta omaette hoidev ja kinnise loomuga mees.

«Umbes seitsme või kaheksa aasta eest tuli tal uuesti vaim tagasi ja ta hakkas taas mängudel käima ning EOK üritustel osalema,» rääkis Heldur Loor ja lisas, et ilmselt oli see elukaaslase Karin Pärteli teene. «Viljaril tekkis kaaslane, kellega koos võrkpalli jälgida. Karin on ka ise selle ala inimene.»

Enne viimaseks jäänud kooselu oli Looril purunenud kaks abielu. Tänu esimesele, tippsportlase karjääri ajal sõlmitud abielule sai temast tütre isa. Ta jõudis nautida ka vanaisaks olemise rõõme.

Kooselu Kariniga andis Loorile justkui uue hingamise. Temast sai Olümpiavõitjate Kogu president, ajakirjanduses ilmus temaga mitu usutlust ja ta võttis korduvalt sõna võrkpalli teemadel. Töölgi suutis ta koos vennaga rasked kriisiaastad üle elada.

«Vend on ikkagi vend – teda võis usaldada… sellised inimesed ju tänaval ei vedele,» rääkis 1992. aastast koos olümpiavõitjaga ühist ehitusettevõtet vedanud mees.

«Viljaril oli TPI haridus ja tippspordist tavaellu üleminek ei valmistanud talle raskusi. Alguses töötas ta aastaid Agros, kuid ühel hetkel sai seal töö otsa ja ma kutsusin ta oma loodud ettevõttesse.»