/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
Eesti jalgpallikoondis näitas reedese 2:0 võidumänguga Uruguay vastu, et enam ei maksa karta mitte kedagi. Kuidas aga seletada, et veel mõne aasta eest tugevate riikidega mängides üldjuhul peksupoisi
rollis olnud koondis on sellisele tasemele tõusnud?
Belgradis saadud 1:3 kaotuse järel kättemaksu ihkava Serbia jalgpalliliidu president märkis eelmisel esmaspäeval Eesti jalgpalliliidu presidendile Aivar Pohlakule: Tallinnas sõidetakse eestlastest teerulliga üle. Pohlaku sõnul polnud bravuurikas avaldus pelgalt lõõpimine, vaid täiesti tõsiselt mõeldud.
«Serblased on oma jalgpallist kahtlemata väga heal arvamusel ning Eestilt kodus saadud kaotus on nende hinge jätnud väga sügava jälje,» kinnitas Pohlak.
Kuigi teisipäevased külalised loodavad magusat võitu, tunnistasid nad Pohlakule, et sinisärklaste tasemetõus on meeletu. Eesti ja Bulgaaria sõpruskohtumist käisid jälgimas viis sõltumatut analüütikut, kes kõik tõdesid, et Eesti mängib organiseeritud jalgpalli ja võib kõigile peavalu valmistada. Tõsi, kui aastaid tagasi mindi tugeva vastase vastu staadionile lootusega, et äkki mingi ime läbi suudame viigi välja võidelda, siis nüüd minnakse kõiki võitma – tulgu või Brasiilia. Millest aga selline tasemetõus? Pohlaku sõnul on selleks neli põhjust.
Esiteks, meie mängijad on välisklubides pallides omandanud tempoka jalgpalli kogemusi. Tõsi, kui veel uue millenniumi esimestel aastatel valiti suur osa koondislasi Eesti meistriliigast, siis nüüd teenivad vähemalt kõik põhikoosseisu mängijaid leiba piiri taga.
«Meil on tekkinud unikaalsed mängijad, nagu Konstantin Vassiljev, Raio Piiroja ja Sergei Pareiko, kelle tähtsust on raske ülehinnata,» kommenteeris Pohlak.
Teiseks, koondis on koostatud vutimeestest, kes ei tule riiki esindama laia lehena, vaid ennastohverdavalt ja missioonitundega. Kolmandaks, koondise tasemel on saadud tugevates sõpruskohtumistes tugevate vastastega (Uruguay, Portugal, Brasiilia jne) häid mänge, mis tõstavad üldist kvaliteeti. Kusjuures siinkirjutajaga vesteldes ei jõudnud näiteks Armeenia ajakirjanik ära imestada, kuidas pisikesel Eestil õnnestub Tallinna meelitada nõnda tugevaid tiime.
«Siin tuleb esile selge vahe aktiivse ja passiivse suhtlemise vahel. Armeenia jalgpalliliidu president käib väga vähe üritustel ja ametnikud on alati tagasihoidlikud. Kui inimestega suhelda, siis tekib ka võimalusi,» selgitas Pohlak.
Neljandaks, meeskonna eesotsas on peatreener Tarmo Rüütli. Kuigi ta ise on alati aupaistet püüdnud vältida ja toob pigem esile väljakumängijaid, on ta geniaalne taktik, kelleta praegune koosseis nii edukalt mängida ei suudaks.
«Rüütli on suutnud viia ellu meie jaoks unikaalse palli valdava mängukontseptsiooni ning juba on õnneks olemas ka mängijad, kes neid rolle täita suudavad,» kiitis Pohlak, kelle sõnul on sisuliselt kindel, et Rüütli lepingut valiktsükli lõppedes pikendatakse. «Ma ei tea küll, mis nüüd peaks juhtuma, et seda ei juhtu. Valikturniir on ju väga hästi alanud.»
Et Eesti koondis on hiiglasliku sammu edasi astunud, pole pelgalt truu fänni ettekujutus asjade seisust, vaid arengut on märgatud ka väljaspool kodukamarat. Pohlak meenutas põgusat jutuajamist Itaalia jalgpalliföderatsiooni rahvusvahelisi asju ajava ametnikuga.
«Ta tõdes, et poleks ette kujutanud, mis saanuks, kui Tallinnas peetud mängus Eesti 1:0 eduseisus oleks meile penalti antud. See oli itaallaste jaoks mitmes mõttes valikturniiri murdepunkt,» arvas Pohlak. «Meie arengut märgatakse igal pool Euroopas ja meid kiidetakse hea jalgpalli eest.»