Aivar Kuusmaa: ma ei taha seda hõbedat!

Aivar Kuusmaa Kuremaa laagris Rapla mängijatele viimaseid tähtsaid jutte rääkimas. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Et kevaditi korvpallimeka staatuses olevas Raplas sealse meeskonna mängijad palju rahu ei saa, viis Aivar Kuusmaa oma hoolealused laagrisse Jõgevamaale. Raplast 150 kilomeetri kaugusel Kuremaal valitseb totaalne vaikus ja kuulda on vaid linnulaulu. Ideaalne koht, kus Rapla Avis Utilitase mängijad saavad enne nelja võiduni peetavat Eesti meistrivõistluste finaalseeriat energiat koguda ja vormi timmida. Sest Kuusmaal on suur soov selle kambaga veel üllatada.

Kuusmaal on treenerina Eesti meistrivõistlustelt olemas kolm kulda Kalev/Cramoga ja kaks pronksi Raplaga. Hõbedat veel pole. Aga ta ei taha seda puuduvat hõbedast karva medalit. Las see jääbki puudu, ütleb Kuusmaa ja läheb tiitlikaitsjat pikas seerias murdma enda jaoks mõneti vastuolulise plaaniga: rünnakuga, mitte kaitsega nagu tavaliselt. Idee Kuremaale pageda tuli pärast poolfinaalis Tartu Ülikooli alistamist. Tartu pole 14 aastat finaalist eemale jäänud, Rapla pole seal kunagi mänginud ehk see kevad on korvpalliliigas erilisem.

Aivar Kuusmaa, meeskond on kolm aastat järjest Kalev/Cramole play-off’ides 0:3 kaotanud. Vaadates nende praegust koosseisu, kas haistate võimalust?

Eks ma pean mängijate profiile võrdlema, nemad on kõrgemat taset rohkem maitsnud. Meil on Hollandi edurivi (Thomas van der Mars ja Jito Kok – toim), neil kaks ameeriklast (Cedric Simmons ja Mickell Gladness – toim).

Esimest korda treenerikarjääris lähen seda seeriat võitma rünnakuga. Olen alati rääkinud, et seeriaid võidetakse kaitsega, aga kui ma vaatan vastaseid ja oma mehi, siis seda seeriat ma kaitsega ei võida. Ma ei ütle, et ei pane kaitsele rõhku, aga panen detailidena väga täpselt paika, mida me rünnakul teeme, kui neil on väljakul Simmons, Gladness ja Mark Tollefsen. Vastavalt kes neil viie, nelja, kolme positsioonil on. Ja kui mehed suudavad need plaanid realiseerida, siis meil on õhkõrn võimalus.

Sest kaotada pole midagi?

Mul pole tõesti kaotada midagi, meilt ei oota keegi enamat. Kalev ei tohi aga seda seeriat kaotada, siis on katastroof. Sellepärast ma rõhungi rünnakule, et nad mängiksid julgelt ja loominguliselt, hea tujuga.

Nagu poolfinaali viimases mängus, kus avapoolajal korraliku viskekontserdi püsti panite?

Just, kui sisse viskad, siis on kogu aeg tuju hea.

Pärast poolfinaali võitu oli ilmselt väike tähistamine ka? Keskendumine pole ära kadunud?

Väike relax toimus pärast poolfinaali, mis on igati normaalne, tiimina võidad, tiimina tähistad. Ma ise jäin sellest küll ilma, sest ma ei olnud pärast seda seeriat võimeline isegi lõõgastuma. Tund aega pidasin vastu, olin tõesti läbi.