/nginx/o/2014/01/13/2749532t1h7711.jpg)
/nginx/o/2011/03/29/548298t1hbdab.jpg)
Kui eelmisel aastal määrati Serbia fännide Itaalias korraldatud mässu järel serblastele karistus, mis tähendas ühtlasi seda, et nende fänne poleks tohtinud eile Lilleküla staadionil olla, pääsesid osavamad siiski sisse.
Kähmlused, plakatid, järjekorrad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba kohtumise avavile eel rullisid Serbia koondise poolehoidjad staadionil lahti plakati, millel seisis «Vabadus või surm» ning skandeerisid «Srbija, Srbija, Rossija, Rossija». Sarnaste plagudega poolehoidjaid oli näha ka staadioni ümbruses, kus võrreldes tavapärase jalgpallikohtumisega liikus mitu korda rohkem politseinikke.
«Kindlasti ei saa öelda, et tegemist oli läbi aegade turvatuima jalgpallimänguga Eestis. Bosnia ja Hertsegoviina kohtumisega nähti isegi rohkem vaeva ning samasse kategooriasse mahuvad ka mängud Inglismaa ja Venemaaga,» rääkis jalgpalliliidu infojuht Mihkel Uiboleht. «Võrreldes tavalise kohtumisega oli sel korral politseinikke umbes kaks-kolm korda rohkem.»
Staadionil said paar plakatit ja Serbia lipp rippuda umbes veerand tundi ning seejärel koristasid turvatöötajad keelatu ära. Samas oli näha, et osa reeglite vastu eksinute tribüünidelt eemaldamiseks tuli kasutada ka natuke jõudu.
«Nad rikkusid varem kehtestatud reegleid ning politsei viis nad jaoskonda. Neid oli küllaltki vähe ja meie ettevalmistus oli piisav,» lisas Uiboleht.
Samas tähendas suurem turvakontroll (staadioni turvatöötajad kontrollisid sisenejaid kuni T-särgini – toim) seda, et kohtumise avavile kõlades looklesid staadioni väravate taga veel küllaltki pikad järjekorrad. Osa Eesti koondise poolehoidjate sõnul pole nemad varem selliseid näinud.
Samas oli juba enne kohtumist Eesti jalgpalliliidule teada, et külaliste poolehoidjaid on Tallinna saabumas.
«Serbia politsei andmetel polnud sealt kedagi tulemas. Samas olime ühenduses Rootsi, Soome ja teiste riikide, kus serblasi elab, saatkondadega,» rääkis Uiboleht. «Oli teada, et mingid väikesed seltskonnad on tulemas, kuid politsei ja piirivalve jälgisid samuti nende tegemisi. Jalgpallimängude puhul on mujal maailmas see tavaline, et tehakse saatkondade, politsei ja piirivalvega koostööd. Võiks öelda, et turvariskiga mängude eel on see rutiin.»
Samas võiski staadionil näha, et tavaliste Eesti koondise poolehoidjate keskel olid ka mõned Serbia fännid, kes hüüdsid «Srbija, Srbija».
«Kui mõni üksik inimene hüüab Serbia koondise poolt, siis vaevalt teda ära viiakse, kuid kui võetakse üles näiteks serbiakeelsed fännilaulud, siis on meil õigus need inimesed staadionilt välja toimetada,» täpsustas Uiboleht kohtumise poolajal.
Mängu eel võis staadioni ümbruses lisaks näha Venemaa koondise värvides jalgpallifänne ning oli ka Manchester Unitedi sümboolikaga noorukeid, kes enda sõnul tulid vaatama vaid Nemanja Vidicit. Samas oma päritolumaad ei olnud nad nõus avaldama.
«Passi vaatama ei hakata, kuna Serbia koondise poolehoidja võib tulla ju ka mõnest muust riigist. Kui turvatöötajal tekib mõne inimese suhtes kahtlus, siis kutsume ta kõrvale ja seejärel kontrollitakse tema tausta,» kirjeldas Uiboleht enne mängu. «Staadionile on lubatud Serbia meeskonna sponsorid ja VIPid. Neid on umbes 30–40.»
Kui tribüünidelt jälgis eilset kohtumist 5185 pealtvaatajat, võib eeldada, et koos külalisfännidega oleks see arv olnud tunduvalt suurem. «Kui Eesti mängis kodus Bosnia ja Hertsegoviinaga, oli vastaste poolehoidjaid staadionil umbes 1700–1800,» meenutas Uiboleht. Toona tulid paljud poolehoidjad Tallinna Eesti lähiriikidest. Näiteks Rootsist.