/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2011/03/31/548863t1h8aa6.jpg)
Spordiringkondades on juba pikka aega arutletud, kas Eestis tuleks määrata eelisarendatavad spordialad. Eile toimunud samateemalisel seminaril jõuti aga korduvalt mõttele, et need alad on iseenesest välja kujunenud.
Millist spordiala arendada – selget vastust pole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurministeeriumi kaudu jagatava riigipiruka kõrval nähakse olulisemana kohaliku omavalitsuse rolli. Just linnade ja valdade hallata on spordibaasid ja nende kätes on ka võimalused maksta lastega tegelemise eest pearaha. Kohapeal on ka lihtsam otsustada, millist spordiala rohkem või vähem toetada.
Ettearvatult esines kõige radikaalsema etteastega jalgpalliliidu president Aivar Pohlak, kelle arvates pole mõtet keskenduda riigilt laekuvatele summadele. «Mingit riigi rahastamise tabelit ei maksa vaadata. Ei saa ju loota, et riik annab meile piisavalt palju raha,» leidis ta. «Iga spordialaliit peab leidma inimesed, kes suudavad asja edasi viia.» Ilmselgelt viitas Pohlak endasugustele «hulludele», kes on valmis meelisala arenguks andma endast kõik.
Kui aga Pohlak kõrvale jätta, siis vaevalt leidub Eestis spordiga seotud inimest, kes oleks rahastamisega absoluutselt rahul.
Suured alaliidud, kes saavad ka suuremaid toetusi, soovivad veel rohkem raha, väikestele jääb aga nagunii vaid pisku, mis muudab ots otsaga kokku tulemise keeruliseks.
Kultuurministeeriumi kantsleri Siim Suklese sõnul jaguneb riigilt spordialaliitudele antavast rahast koguni 65 protsenti kümne alaliidu vahel. Seejuures on raha jagamisel peamiseks kriteeriumiks tiitlivõistlustel võidetud medalid ja ala harrastajate hulk. Selle tabeli tipus troonivad kergejõustiklased.
«Seadusega pole neid alasid määratud, püüame olla paindlikud ja lähtuda tegelikest vajadustest. Võib öelda ka nii, et meie süsteem on tegelikult süsteemivälisus,» arutles Sukles ja tõi näiteks juba tippsuusatamisest taandunud Kristina Šmigun-Vähi ja kettaheitja Gerd Kanteri, kes on omaette tegutsedes jõudnud spordis absoluutsesse tippu.
Uisuliidu juhatuse liikme Margus Hernitsa hinnangul pole aga tulemused riigi silmis sugugi alati määravad. Vaatamata oma noorsportlaste tiitlivõistlustel saavutatud kõrgetele kohtadele ollakse kurikuulsas alaliitude rahastamise tabelis alles neljandas kümnes.
«Noortespordi toetuste poolest oleme Eestis 30. kohal, tegevustoetuste poolest aga jagame 34. kohta,» tõdes Hernits. «Tekib küsimus, miks on asjad nii… Meil on ju head tulemused ja harrastajate arv üha kasvab. Kui mõni väike alaliit teeb suuri asju, oleks õiglane teda toetada, mitte lähtuda sellest, millise spordialaga tegemist.»
Mullu jaanuaris Tallinnas toimunud iluuisutamise EMi korraldusel üks võtmeisikuid olnud Hernits lisas, et isegi sellisel tasemel suurürituste toetamisel pole selget süsteemi välja kujunenud.
Samas pidi ta tõdema, et vaatamata mullu talvel iluuisutamise vastu tekkinud kõrgendatud huvile ei suudetud seda olukorda lisatoetuste leidmiseks ära kasutada.
Kergejõustikuliidu presidendil Erich Teigamäel polnud selgeid vastuseid, kuidas praegust rahastamise süsteemi parandada, kuid võtmesõnaks pidas ta kohalikke omavalitsusi.
«Nende käes on baasid ja võimalus ergutada tegevust treeneritele palga või mõne muu toetuse maksmisega. Omavalitsustel on kõige lihtsam otsustada, millist spordiala ühes või teises kohas harrastada,» arutles Teigamägi. «Kultuurministeerium ei saa seda nende eest otsustada, vaid suunata abistamiseks raha. Kokkuvõttes on aga kohalikud omavalitsused ise kõige suuremad spordi rahastajad.»
Rahastamise pingerivis alles 15. kohal olev jalgpalliliit teenib hoopis suurema summa kõiksugu rahvusvaheliste toetustega. Seepärast võiski Pohlak suhtuda riigilt tulevatesse summadesse üsna kergekäeliselt, rääkides sellest, et raha tasandil ei tohi mõelda, vaid pidada olulisemaks spordiala sisemist arengut.
«Pole mõtet tõmmata joont eelisarendatavate ja tavaliste spordialade vahel, eelistatud alad peavad ise tekkima,» leidis ta. «Eelisarendamisest saab rääkida siis, kui ühiskond ja spordialad on välja kujunenud. Samas ei tea keegi, millal see aeg kätte jõuab.»