Ultrasportlane Rait Ratasepp: piire pole olemas, hullumeelne ettevõtmine tuleb lihtsalt ajule ära põhjendada

Tere! Olen ultrasportlane Rait Ratasepp ja seisan augustis silmitsi elu suurima väljakutsega – läbida kümnekordne ultratriatlon katkematus formaadis ning seda kiiremini kui keegi kunagi varem suutnud on. 38 km ujumist, 1800 km jalgrattasõitu ning 422 km jooksu.

Kuni võistluse alguseni teen igal nädalal Postimehe veergudel blogipostituse, kus annan lugejatele ülevaate ultraspordi võludest, valudest ning paljust muustki. Esimeses blogis vastan lihtsale küsimusele: miks ma seda üldse teen?

See on üks põhiline küsimus ning sellele on kõige raskem vastata. Lühike vastus on: mulle nii-nii meeldivad need kolm spordiala. Sportimine on üldse minu jaoks puhas nauding. Nii treening kui võistlus. Aga miks ikkagi midagi nii hullu ette võtta?

Emotsioon. See emotsioon, mis tuleneb millegi võimsa ära tegemisest, mida sa pole kunagi varem teinud. Mõni saab selle kätte langevarjuhüpetest, mõni spordist. Ma ei saa öelda, et väiksemad ettevõtmised mulle enam rahuldust ei paku, sest alati on võimalik ka need endale huvitavaks teha. Näiteks seada ajalisi eesmärke. Ja tavaliselt ma seangi. Kui olen mingi distantsi juba varem läbinud, üritan järgmisel korral seda juba paremini teha.

Kuid tõesti, täispika triatloni läbimine mulle enam sellist võimsat emotsiooni ei paku. Muidugi on hea meel, kui sellega edukalt ühele poole saan, kuid emotsioon pole ultradistantsidega võrreldes sama. Põhjus on see, et olen praegu seisus, kus võin triatloni läbida ilma igasuguse ettevalmistuseta. Ja seda enda jaoks hea tulemusega. Ma ei pea sellesse enam väga palju panustama ning seetõttu on ka saadav rahulolu väiksem.

Kuigi ultraspordi võlu saab täielikult mõista ainult siis, kui ise selle läbite, proovin kirjeldada seda emotsiooni, millest ülal räägin. Näiteks ultradistantside puhul on emotsioon teistsugune kui väiksemate distantsidega. Nende ettevõtmiste puhul saabub võimas «ma sain hakkama» emotsioon üldiselt võistluste käigus, samas kui väiksemate distantside puhul tuleb see pigem finišis. Või siis jääb üldse saabumata.

Kümnekordse ultratriatloni puhul tekib ülim tunne tõenäoliselt jooksu lõpu osas, siis kui enamus raskusi juba seljatatud. Kehale ja ajule jõuab lõpuks kohale, et see saabki tehtud. Kui finišijoone ületad, on juba kõik suuremad emotsioonid üle elatud ning tunned head meelt, et saad lõpuks seisma jääda.

Muidugi on selliste hullumeelsete ettevõtmiste jaoks vaja nii motivatsiooni kui inspiratsiooni. Mind innustavad tagant minu konkurendid. Mul õnnestub kohtuda inimestega, kes teevad asju, mis panevad mindki kukalt kratsima. Ma näen, kui võimas on teadlikult ja pühendatult ultrasporti teha. Piire pole olemas, seda tõestatakse kogu aeg. Pead lihtsalt suutma ajule ära põhjendada, miks sa sellise asja ette võtad."

Kui sul on mulle küsimusi või teemasoovitusi, millele võiksin järgmises blogipostituses vastata, andke sellest lahkesti kommentaariumis teada. Nädala pärast kohtume! Rait.

Rait Ratasepaga vestles Postimehe spordireporter Siim Kaasik.