«Olen kogu elu uisutanud, nüüd võiks vaadata, mida veel teha saab,» selgitas jäätantsija Kristjan Rand. Kui just imet ei juhtu, on tema sportlaskarjäär läbi.
Jäätantsija Kristjan Rand riputab uisud lõplikult varna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase võistluse tegi Rand koos ameeriklannast partneri Caitlin Malloryga mullu kevadel MMil 2006. aasta olümpialinnas Torinos.
Sügisel avaldas Ranna treenerist ema, et paar võtab aastaks aja maha ja keskendub hariduse omandamisele. Talvel tunnistas Rand, et Malloryga ta enam uisutama ei hakka, nüüd on ta aga üsna kindel, et võistlejana ta enam jääle ei lähe.
«Tegelikult Caitliniga rääkisime asjad enam-vähem selgeks juba eelmisel kevadel,» meenutas juunis 24-aastaseks saav Rand. «Aga see, kas mina jätkan, oli lahtine. Mingi ajani veel lootsin, tegin trenni, aga nüüd pole see enam tõenäoline, et uisutajana jätkan.»
Vahepeal on Rand uisuklubis Jääkild aidanud emal lapsi treenida ja jätkanud poolelijäänud haridusteed. «Lõpp juba paistab,» muheles Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis õpinguid lõpetav Rand. «Mul on vaja teha kaks riigieksamit – polegi nagu midagi. Neli aastat oli nii, et mul oli kaks eksamit teha, aga ma ei jõudnud kunagi õigeks ajaks koju, alati oli vaja välismaal treenida.»
Ühel hetkel mõistis ta, et ei suuda enam niimoodi jätkata. «Jäin nii paljust ilma, sest tegin sporti ja elasin välismaal,» nentis ta. «Olen kogu oma elu uisutanud, nüüd võiks vaadata, mida veel teha saab.»
Viieaastaselt uisutama hakanud Rand tegi 2007. aastal ajalugu, võites koos Grethe Grünbergiga Eestile läbi aegade esimese iluuisutamise tiitlivõistluste medali – juunioride MMi hõbeda – , paraku lõpetas Grünbergi jalatrauma nende eduka koostöö. 2008. aasta suvel alustas Rand koostööd Malloryga, kahe hooaja parimad tulemused saavutasid nad mullu, kui Tallinna EMil said 13. ja Torino MMil 17. koha.
«Treeneritöö on minu jaoks piisav, saan õpetades oma uisutamissoovi rahuldatud, lisaks saan teistele oma teadmisi edasi anda,» lausus Rand.
Kuigi Ranna suur soov oli kunagi ka olümpiamängudel võistelda, jääbki see nüüd vaid helesiniseks unistuseks. Mäletatavasti võitlesid nad Malloryga Vancouveri olümpiapileti küll välja, ent kuna Mallory ei tahtnud USA passi Eesti oma vastu vahetada, ei saanud nad seal võistelda.
Samasugust kadalippu Rand aga enam läbida ei soovi. «Et üldse olümpiale mõelda, oleks vaja jälle uut partnerit ja kõike otsast peale alustada, aga see pole lihtne teekond,» sõnas ta. «Olen juba nii palju proovinud, las nüüd vend (koos Irina Štorkiga võistlev Taavi Rand – toim) teeb karjääri, küllap tal on paremad väljavaated kui mul.»
Kas oma karjäärile tagasi vaadates on Rand millegi pärast pettunud või kahetseb, et kõik ei läinud päris nii, nagu soovinuks? «Ei, absoluutselt mitte,» kinnitas ta. «Kaks viimast aastat Caitliniga olid mu karjääri parimad. Olen õnnelik, et lõpetasin siis, kui olin parimas vormis.»
Tipphetkedeks peabki Rand koos Grünbergiga juunioride MMil saavutatud hõbedat ning Malloryga Tallinna EMil saadud 13. kohta, emotsionaalselt pakkus aga võimsaima laengu Tallinna võistlus.
Kui gümnaasiumitunnistus käes, plaanib Rand minna füsioteraapiat õppima, lisaks soovib ta omandada jäätantsu tehnilise spetsialisti kvalifikatsiooni, et tulevikus kohtunikutööd teha, ning jätkata ka treenerina.
«Olen rahul sellega, mis mind ees ootab, uued väljakutsed,» tunnistas ta. «Kui mulle tehtaks hea ja ootamatu ettepanek, siis muidugi mõtleksin selle peale, aga põhimõtteliselt olen juba otsustanud, et lähen kõrvale ja lasen vennal uisutada.»