Saada vihje

Hollywoodi üks armastatumaid staare kisas kodulinnaklubi suurele võidule kaasa elades hääle ära

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Söör Patrick Stewart ja tema poeg Daniel võitu tähistamas. Daniel Stewart on erinevalt isast Leeds Unitedi fänn.
Söör Patrick Stewart ja tema poeg Daniel võitu tähistamas. Daniel Stewart on erinevalt isast Leeds Unitedi fänn. Foto: twitter.com

Sport on suur ühendaja. Kui muidu võib maailmakuulsal filmitähel ja tänavanurgal nätsu närival poisiklutil olla vähe ühist, siis staadionil oma kõige südamelähedasemale jalgpalliklubile kaasa elades on nende mõlema häälel täpselt ühe palju kaalu. Ja kisada tuleb – kuulake vaid «X-Men» filmi- ning «Star Trek: The Next Generation» telesarjast tuntud söör Patrick Stewarti reaktsiooni, kui Huddersfield Town kindlustas järgnevaks aastaks koha Inglismaa kõrgliigas.

«See on üks oivalisemaid pärastlõunaid, mille ma kunagi spordi seltsis veetnud olen,» õhkas Stewart TalkSport raadio otseeetris, kui tema poisipõlveklubi alistas penaltiseerias 4:3 Readingu meeskonna ja kerkis esimest korda pärast 1972. aastat Inglismaa kõrgliigasse. «Märkimisväärne! Mäng oli pingeline, peaaegu hirmuäratavgi, sest see võinuks minna ühele või teisele. Ja siis veel penaltite draama,» jätkas filmitäht hääle murdudes rääkimist. «Mul läks lugemine sassi. Ma arvasin et kaks tükki lüüakse veel. Keerasin oma pilgu kõrvale ja läbi see oligi! Ma olen nii õnnelik! Ma armastan seda klubi, seda meeskonda!»

Huddersfield tegi oma tänase tembuga ka ajalugu. Esmalt suudeti esimese klubina kerkida Premier League'i, ilma et oleks sinna koha taganud play-offis võidetud ainsatki mängu – poolfinaalides tehti 0:0 ja 1:1 viigid Sheffield Wednesdayga ning edeneti finaali tänu paremusele penaltiseerias. Sedasama korrati tänagi. Lisaks lõpetas Huddersfield esiliiga põhihooaja küll tubli viienda kohaga, aga endale lasti selle ajaga lüüa kaks väravat rohkem kui ise skooriti ehk ollakse esimene meeskond, kes kerkib tippliigasse negatiivse väravavahega.

«Ma ei kahelnud selles kunagi. Sa usud ju alati, et su meeskond kerkib tippu,» kraaksus Stewart, kes oli oma hääle kaasa elades täiesti ära karjunud. «Meil oli nõnda oivaline hooaeg ja milline kaunis tasu selle eest!»

Tagasi üles