Mattias Käit: mu sihid on kõrged, väga kõrged

Ott Järvela
, vastutav toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm Inglismaal veedetud aastat on suurendanud jalgpallur Mattias Käidi veendumust, et läbilöök Albionil on tehtav. Tuleb lihtsalt ränka vaeva näha ja kannatlikult tööd teha.
Kolm Inglismaal veedetud aastat on suurendanud jalgpallur Mattias Käidi veendumust, et läbilöök Albionil on tehtav. Tuleb lihtsalt ränka vaeva näha ja kannatlikult tööd teha. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kolm suve tagasi 16-aastase noormehena pea ees profijalgpalli karmi maailma sukeldunud Mattias Käit püsib julgustaval kursil – Eesti koondise põhimeheks tõusnud poolkaitsja loodab põhjendatult, et uuel hooajal debüteerib ta Inglismaa esiliigas.

Kui Martin Reim eelmisel sügisel Magnus Pehrssoni Eesti jalgpallikoondise peatreeneri ametis välja vahetas, oli tema üks esimesi ja nähtavamaid otsuseid seni U21 meeskonda kuulunud Käidi põhirivistusse edutamine. Oma esimeses mängus Gibraltariga usaldas Reim 18-aastase noormehe kohe ka algkoosseisu ning tabas kullasoont – Käit lõi kaks väravat ja Eesti võitis 4:0.

Märtsis tegid Sinisärgid esmalt võõrsil MM-valikmängus 0:0 viigi Küprosega ja üllatasid siis koduplatsil 3:0 võiduga maailma tippu kuuluvat Horvaatiat. Käit tegi mõlemad matšid algusest lõpuni kaasa ja tõestas heade esitustega, et sügisel nähtu polnud juhus – ta ongi nii kõva vend, et peab 18-aastasena koondise põhikoosseisu kuuluma.

«Arvan, et 90 minutit 3:0 võidumängus Horvaatiaga ei jäänud Fulhami peatreeneril Slavisa Jokanovicil (kuulus 1998. aasta MMil ja 2000. aasta EMil mängijana Jugoslaavia koondisesse – toim) märkamata. Hooaja lõpus kutsuti mind korra Fulhami esindusmeeskonna trenni, mille järel märkis abitreener, et küll ma sealse tempoga ära harjun. Võtan seda vihjena, et lähitulevikus on veel samasuguseid kutseid oodata!» räägib Käit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles