Poolkogemata finaali jõudnud Madridi Real sihib ainulaadset saavutust

Madridi Reali kapten Sergio Ramos ja peatreener Zinedine Zidane sõjanõu pidamas. Senine hooaeg on olnud väga edukas. Foto: Daniel Ochoa de Olza/AP Photo/Scanpix

Valitseva Meistrite liiga tšempioni Madridi Reali esimene täishooaeg peatreener Zinedine Zidane’i juhendamisel on olnud väga edukas, sest viieaastase pausi järel võideti Hispaania meistritiitel. Triumf Meistrite liigas keeraks vunki veelgi juurde!

Hooajal 1955-56 esimest korda mängitud Euroopa meisterklubide karikasari reformiti hooaja 1992-93 eel Meistrite liigaks. Seni rangelt karikasüsteemis mängitud võistluse formaati lisati alagrupiturniir ning peagi hakati suurendama tippriikide osaluslimiiti.

Hooajani 1997-98 sai kaks klubi esindada ainult riiki, mis koduks tiitlikaitsjale, kes sai preemiaks vabapääsme sõltumata tulemusest kodustel meistrivõistlustel. Esmalt lubati marjamaale tippriikide hõbemedalivõitjad, praegu on jõutud olukorrani, kus ühte riiki võib teatud asjaolude kokkulangemisel esindada koguni viis klubi.

Kuna Euroopa tugevuselt teise või kolmanda liiga neljanda koha omaniku sportlik tase on paratamatult oluliselt kõrgem näiteks tugevuselt 13. liiga meisterklubi omast, on konkurents Meistrite liigas on tihedam kui kunagises meistrite karikasarjas.

Näiteks kui Real 1956 esimese Euroopa klubide meistritiitli võitis, pidid nad teel seljatama Šveitsi, Jugoslaavia, Itaalia ja Prantsusmaa meistrid. Kõik. Kusjuures see oli isegi tugev kadalipp – hooajal 1959-60 oli Reali kaheksandikfinaali vastaseks Luksemburgi meister Jeunesse Esch…

Euroopa meistrite karikasarjas ei olnud tiitli kaitsmine midagi erakordset. Real suutis seda neli, Amsterdami Ajax ja Müncheni Bayern kaks ning Lissaboni Benfica, Milano Inter, Liverpool, Nottingham Forest ja AC Milan ühe korra. Meistrite liiga ajastul on see saavutus jäänud aga kõigile proovijatele püüdmatuks.

Finaali on jõudnud kaks tiitlikaitsjat (Juventus 1996 ja Manchester United 2009), kes mõlemad seal aga kaotasid. Real on kolmas Meistrite liigas finaali rühkinud valitsev tšempion ja õnnestumine milleski, mida veerandsaja aasta jooksul tehtud pole, muudaks triumfi tavapärasest – 11 esikohta peavad ju mingi rutiini ikkagi tekitama! – hoopis magusamaks ja erilisemaks.

Ning olgem ausad, ainulaadsed saavutused käivad Realiga lahutamatult kokku. Vahemikus 1956-60 võidetud viis järjestikust Euroopa klubide meistritiitlit andsid Hispaania esiklubile edumaa, mida pole kordagi käest lastud. Nemad seavad tähiseid, milleni teised proovivad jõuda.

Nad olid esimene võitja, esimene tiitlikaitsja, esimene viis tiitlit võitnu (teise klubina jõudis antud tähiseni AC Milan alles 1994. aastal), esimene kümme tiitlit võitnu. Maailma klubijalgpallis on Madridi Real olnud sportlikus plaanis etalon juba üle 60 aasta. Seega oleks igati orgaaniline, et kui pärast pikka ja viljatut proovimist keegi lõpuks ometi Meistrite liiga tiitli kaitsmisega hakkama saab, on selleks klubiks Real.

Paradoksaalsel kombel võib see juhtuda hooajal, kui Meistrite liiga võit polnud üldse Reali peamine siht. Kui Inglismaa klubide prioriteediks on kodune meistritiitel, mis jätkuvalt eurosarjaedust olulisem argument, siis Hispaanias mitte. Kui Real 2014. aasta Meistrite liiga finaalis derbirivaalist Atleticost jagu sai, ei morjendanud samale meeskonnale koduliiga raames allajäämine neid mitte üks põrm.

Aga paar aastat muutsid olukorda. 2009 Realiga liitunud Cristiano Ronaldo oli veel üle-eelmisel nädalal ainult ühekordne Hispaania meister, sest eelmise kaheksa aasta La Liga esikohad jagunesid nii: Barcelona 6, Real 1 Atletico 1. Peatreener Zidane hindas olukorra väljakannatamatuks, nimetas hooaja eel meeskonna peamiseks eesmärgiks Hispaania meistritiitli ning koostas selle püüdmiseks plaani, mille võtmesõnaks rotatsioon.

Ronaldo on käimasoleval klubihooajal mänginud 11 mängu vähem kui mullu, ent olnud seeläbi kevadistes otsustavates matšides värske. Meistrite liiga veerand- ja poolfinaalides lõi ta kokku kaheksa (!) väravat. Reali tänavune põhijõud ei peitu aga Ronaldos, vaid ühtluses – esindusmeeskonna ridades on skoori teinud 19 erinevat jalgpallurit – mis otsustaski viimase vooruni kestnud tiitlivõitluse Barcelonaga nende kasuks.

«Võtan oma elus kõike kirglikult. Kümme kuud tööd ja võitsime viie-aastase pausi järel Hispaania meistritiitli… olen sõnatu. Realis valitsevad alati kõrged ootused ja see meeldib mulle. Mängijana (Reali poolkaitsja Zidane’i legendaarsest ülepuusalöögist Meistrite liiga 2002. aasta finaalis möödus tänavu 15 aastat – toim) kogesin seda kõike, aga nii õnnelik kui nüüd, pole ma ühegi võidu üle veel varem olnud, sest treenerina paistab kõik hoopis teistmoodi,» sõnas Zidane võidu järel.

Laupäeval avaneb Realil ainulaadne võimalus kaitsta Meistrite liiga tiitlit. Kui see õnnestub, oleks tegu esimese korraga 59aastase pausi järel, kui samal hooajal lüüakse plats puhtaks nii kodus kui ka Euroopas. Ning seda kõike peatreeneriga, kes on seda ametit pidanud alles poolteist aastat. Ja hooajal, kus Meistrite liiga polnud üldse sihikul.

***

Madridi Real

33kordne Hispaania meister (viimati 2017)

19kordne Hispaania karikavõitja (viimati 2014)

11kordne klubide Euroopa meister (1956-60, 1966, 1998, 2000, 2002, 2014, 2016)

5kordne klubide maailmameister (1960, 1998, 2002, 2014, 2016)