Ultrasportlane Rait Ratasepp: tarbin Šveitsis kaheksa ööpäevaga 48 päeva toidukoguse
5. juuni 2017, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/05/30/6726451t1h7594.jpg)
Tere! Olen ultrasportlane Rait Ratasepp ja seisan augustis silmitsi elu suurima väljakutsega – läbida kümnekordne ultratriatlon katkematus formaadis ning seda kiiremini kui keegi kunagi varem suutnud on. 38 km ujumist, 1800 km jalgrattasõitu ning 422 km jooksu.
Kuni võistluse alguseni teen igal nädalal Postimehe veergudel blogipostituse, kus annan lugejatele ülevaate ultraspordi võludest, valudest ning paljust muustki. Teises blogis keskendun toitumisele, millest kujuneb nii minule kui minu tiimile üks suur väljakutse.
Plaanin kümnekordse ultratriatloni läbida kaheksa ööpäevaga. Minu ööpäevane energiakulu on võistlustel umbes 13 000 – 14 000 kilokalorit. Puhkeolekus, kui ma trenni ei tee, on minu päevane energiavajadus 2300 kilokalorit. Eestis tehtud viiekordse ultratriatloni põhjal võib seega öelda, et mul tuleb kaheksa ööpäevaga ära süüa 48 päeva toit.
Kuna tegu on ikkagi võistlusega, toitun väga palju hoo pealt, aga tuleb teha ka mitukümmend lühikest toidupeatust, et saaks korralikumalt keha kinnitada. Tegelikult läheb mul sisuliselt iga 15 minuti tagant midagi kurgust alla.
Kui tuleb toidupeatus, siis kaua aega mul seal ei kulu. Olen kiire sööja ning mõnikord piisab mulle toidutankimiseks isegi minutist. Tõsi, kümnekordsel pole ilmselt vahet, kas naudid toitu kaks minutit vähem või suudad selle aja säästa muu tegevuse arvelt. Kuid näiteks kahe- või kolmekordse ultratriatloni puhul ei tule ratta seljast maha ronimine kõne allagi. Muidu sa lihtsalt ei suuda konkurentsis püsida.
Selliste suurte toidukoguste juures on eriti tähtis, et menüü oleks mitmekülgne. Kui sul toit alla ei lähe, siis sa lihtsalt ei söö. Aga sööma peab, seega tuleb menüüs varieeruda nii, et saaksin pidevalt süüa midagi lemmikut. Kuid need lemmikud peavad ka muutuma.
Minugi menüü on pidevas täienemises. Sinna kuuluvad puder, pasta, riis, köögiviljad ning rohkelt smuutisid. Kõik on hästi varieeruv. Suur viga ongi see, kui menüü on ühekülgne. Siis tekib olukord, et pead sööma, aga millegi järele otseselt isu ei olegi. Seda tuleb vältida.
Kui võistlustel tekib mul mõni vaimselt raske hetk, siis on õige aeg teha menüüs mõni muudatus, sest uue lemmiktoidu söömine aitab sellest kergemini üle saada. Näiteks eelmisel aastal tekkis mul olukord, kus minu meeskond üllatas mind värskete maasikate ja mangoga. Sellest sai minu toiduhitt. Jooksudistantsil osutusid need üheks minu lemmiktoiduks mitmel päeval järjest. Tiim peab olema leidlik ning toiduvalikut tehes kaasa mõtlema. Minul on sellega väga hästi läinud.
Toitumise puhul on huvitav see, et kui väljas on jahedam ilm, siis söön pigem magusapoolset ja sooja toitu. Kui väljas on kuum, siis kaob menüüst põhimõtteliselt kõik magus, sest sa tahad vaid värsket, soolast ja külma toitu. Kuumades tingimustes on näiteks šokolaadi väga raske süüa, vähemalt minul.
Üks suur väärarusaam on, et rasvavarude pealt on võimalik toiduga tagasi hoida. Oma kogemuse pealt saan öelda, et see ei käi niimoodi. Edu tagab see, kui suudad kaalukõikumisi ära hoida. Kui sa toitud alguses vähe ja tempoga üle pingutad, tekivad raskused ning kehakaal langeb.
Pikkade võistluste käigus kontrollin pidevalt oma kehakaalu. Nii hommikul kui õhtul. Kui kaal näitab, et olen alla võtnud, siis tuleb menüü üle vaadata. Eriti siis, kui kaalukaotus on juba üle kilo.
Lisan teile illustratsiooniks eelmise aasta viiekordse ultratriatloni toidutabeli. Tarbisin kokku 84 erinevat toiduainet. Üks olulisemaid tähelepanekuid, mida ma sellest katsumusest tegin, oligi see, et sellise ettevõtmise puhul tuleb tarbida võimalikult palju erinevaid toite.
Kui sul on mulle küsimusi või teemasoovitusi, millele võiksin järgmises blogipostituses vastata, andke sellest lahkesti kommentaariumis teada. Nädala pärast kohtume! Rait.