Luule Komissarov: kord rääkisin kellegagi Eesti jalgpallist ja olin võimeline talle lausa käsitsi kallale minema

Luule Komissarov Eesti jalgpallikoondisega

FOTO: Luule Komissarov / Facebook

Luule Komissarov (74) on jalgpallihull. Kui vaid saaks, istuks ta päev läbi teleka ees ja vahiks vutti. Ajakiri Jalka käis Viljandis Ugala teatri legendaarselt näitlejalt uurimas, kuidas ta nii sügavale jalgpalliusku pööras.

«Ükskord ma rääkisin kellegagi Eesti jalgpallist ja olin võimeline talle lausa käsitsi kallale minema,» alustab armastatud näitleja Luule Komissarov pingeliselt. «Ta ütles, et miks sa mängu vaatad, nagunii koondis kaotab. Ma olin nii vihane, läksin näost punaseks ja vastasin, et kui sa midagi ei tea, hoia suu kinni!»

Värskelt renoveeritud Ugala teatris tehakse märtsikuu lõputundidel veel viimaseid viimistlustöid, kuuleb pirinat-põrinat. Kohtun Luulega tema uues garderoobis, kuhu ta tõstis oma jala esimest korda vaid päev varem. Sellest hoolimata on ta jõudnud puust riidenagile hoolikalt sättida koondise vutisalli. Tegemist on märgilise esemega – selle salliga käib näitleja Eesti rahvusesinduse mängudel omadele kaasa elamas. Vahepealsel ajal pesitseb sümboolne kaelasoojendaja uhkelt rõivistus.

Märksa võimsam jalkaaltar on Komissarovi kodus. Sealt leiab tütre, endise tippujuja Kaja kingitud Madridi Reali kodustaadioni Santiago Bernabeu mudeli ja sama klubi kalendri. Menusarjas «Õnne 13» Lainet kehastava naise öökapiraamatuks on  tunnustatud vutiajakirjaniku Sid Lowe’i kirjutatud, Barcelona ja Reali vastasseisust pajatav «Viha ja kirg staadionil». Cristiano Ronaldo pildiga särki kannab ta suurima auga. Suurvõistluste ajal ei pea nooremad kolleegid pead vaevama, Luule käest saab alati küsida, mis seis on, sest ta täidab turniiritabelit ja märgib üles kõik väravalööjad. Jalgpallihull selle sõna parimas tähenduses!

«See on täiesti seletamatu,» ei oska Luule öelda, miks ja kuidas jalkasõgedus teda nii tugevalt tabanud on. «Ma ei saanud jalgpallist alguses mitte midagi aru. Mina kudusin ning abikaasa Kalju Komissarov ja poeg Johannes vaatasid. Olin päris vihane! Nemad karjusid ja mina ehmatasin nii, et vardad kukkusid sülest. Mind ei huvitanud jalgpall üldse, aga vaikselt hakkasin vaatama ning päris sassi läksin umbes kümme aastat tagasi. Viimasel ajal on väga palju seda, et isegi täiesti võõrad minuealised inimesed, kes Viljandis vastu tulevad, tahavad jalgpallist rääkida. Väga ootamatu mäng, mis on täis igasuguseid pöördeid.»

Pisar silmas

Kui käed-jalad pole etendusega hõivatud, on Komissarovi nädalavahetus jalgpalliga täidetud – Klavani Liverpooli mängude jälgimine Viasat Sport Balticu kanalilt on kui aamen kirikus. Samuti vaatab ta teisi Premier League’i heitlusi ning Meistrite liiga madistamisi. Kõige tugevamalt tuksub tema süda Eesti koondise peale ning võimaluse korral ei jää nägemata Viljandi Tuleviku matšid.

«Ütlen otse välja, töö segab jalgpalli vaatamist, hea meelega vaataks lihtsalt päev läbi,» lõkerdab Luule, kes naudib televiisori vahendusel meeleldi ka teisi spordialasid.

Koos pere, kolleegide ja sõpradega kuulub Komissarov jalgpalliklubisse. Küll mitte selle mõiste traditsioonilises tähenduses. Tegemist on seltsinguga, kus vaadatakse aeg-ajalt üksteise pool jalgpalli ning koondisemängude puhul võetakse ette teekond Tallinnasse. Luulele kamp meeldib. Kui tal miski mängus mõistetamatuks jääb, on kõrval abilised, kelle käest seletust küsida. Kuigi suurepärase tulemusega lõppenud Eesti–Horvaatia maavõistluses jäi tal Siim Lutsu avavärav nägemata – lihtsalt ei osanud seda nii kärmelt oodata –, meenutab ta kohtumist naeruga. Nalja pakkus grimeerijast sõbranna Merle, kes väisas oma esimest koondisemängu ja kohe staarkohtunik Mark Clattenburgi otsuste peale sõrme viibutama hakkas. Viigilahingut Küprosega oli teleka ees märksa närvesöövam vaadata.

«Kui Belgia 1 : 8 oli õudne – mul oli pisar silmas ja ma ei saanud aru, mis poistega juhtus –, siis see mäng oli teistpidi hull,» jutustab ta elavalt žestikuleerides. «Väga pingeline. Teisel poolajal läksin nii sassi, hüüdsin, et poisid, ärge laske väravat! Helistasin sõbrannale ja ütlesin, et süda jääb seisma. Viik oli minu arust väga hea tulemus.»

Televiisori ja staadioni vastasseisus võidutseb Luule puhul viimane. Ekraani vahendusel näeb küll korduseid, kuid staadionil on parem ülevaade, lisaks saab kõvasti plaksutada, kaasa laulda ja täielikult mängu sisse elada. Mängule meeldib talle saabuda nii vara kui võimalik. Nähtud peavad saama nii mängijate kui ka kohtunike soojendused. Ainuüksi arbiitrite silkamine tõstab Luule emotsiooni lakke: «Issand, kui kihvt see on!»

Võimsaim staadionikogemus pärineb tal 2015. aasta oktoobrist, mil Inglismaa võõrustas Eestit maailma jalgpallipühamus Wembley staadionil. 75 247 silmapaari seas oli esindatud ka Luule. Praeguseks on ta põlveoperatsioonil käinud, toona võitles veel valuga. See aga ei takistanud koos klubikaaslastega mööda Londonit lonkimast. Igal hommikul kaks pakitsust alandavat tabletti sisse ning 15 kilomeetrit päevas läks nagu niuhti!

«Ma ehmatasin Wembleyl täitsa ära, hirmus palju rahvast,» lausub ta suurte silmadega. «Tegime ümber staadioni tiiru, nii suur, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Väga võimas ja uhke tunne oli seal istuda ja oma poisse vaadata.»

Omadest poistest ehk Eesti koondislastest on Komissarovi lemmikud Ragnar Klavan («tema on a ja o») ja Konstantin Vassiljev («mängu ajal karjun “Kostja, Kostja”»), kuid talle sümpatiseerivad kõik, kes riiki esindavad.

«Mul on üks suur unistus ka, pane see kirja,» loeb ta mulle sõnad peale. «Tahaksin meie jalgpallikoondisega näost näkku kohtuda. Kui ma saaks vaid nende kätt suruda, see oleks nii tore! Ma vaataks lihtsalt suurte silmadega neid noori mehi. Jalgpallis on platsi peal 11 noort meest, kes teevad sporti, jooksevad. Issand jumal. See on ju võimas!»

Tasub märkida, et eile õhtul (6. juuni - toim.) unistus ka täitus. 

Kas vaataksid pigem head lavastust või head jalgpallimatši?

«Assa kurja, nüüd sa esitasid küll alles küsimuse,» muigab Komissarov.«Igal juhul läheks pigem jalgpalli vaatama. See emotsioon on palju võimsam kui see, mis sa teatrist saad. Teatris on teine emotsioon. Etendus võib kohutavalt meeldida, sa võid nutta või naerda, aga ta ei tõuse kunagi nii kõrgele. Jalgpallis tõuseb süda siia (koputab pealaele – toim.). »

Kuidas Luule jalgpalli mängis

Eelmise aasta 3. septembril sai Komissarov omal nahal tunda jalgpalluri rasket elu. Viljandi staadioni kunstmuruväljakul toimunud firmade turniiril jooksis ta platsile Ugala Unitedi punases särgis. Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder meenutab, et näitleja mängis oma rolli esmaklassiliselt välja.

«Panime Lulli protokolli ning kui otsustavas kohtumises oli kaks minutit lõpuni, tõime ta jokrina platsile,» jutustab mees. «Klassikaline tähelepanu hajutamine. Kui ta väljakule tuli, olid vastased kivistunud ning viimased kaks minutit kadusid kiirelt. See oli esimene ja viimane õnnestunud strateegiline vahetus Ugala Unitedi ajaloos. Kui ma pärast Lulli koju viisin, istusid tädid hruštšovka ees ning olid väga üllatunud, kui spordivormis Luule ütles, et ta käis jalgpalli mängimas.»

Mullusügisene põlveoperatsioon pani turniirilt hõbemedali võitnud Komissarovi säravale jalgpallikarjäärile aga põntsu. Millal on oodata tagasitulekut?

«Kui elu ja tervist on, siis võibolla jooksen 80aastaselt veel kaheks minutiks platsile,» itsitab ta.

Luule vs. Laine

Luule, skaalal 1–10, kui suur jalgpallifänn sa oled?

9,5.

Ma arvasin, et rohkem, näiteks 11.

Ma ei saa rohkem olla, ma pole sel aastal Viljandi Tuleviku mängudele jõudnud. Harilikult on nende mängud etendusepäevadel. Mul on selle pärast südametunnistuspiinad!

7. aprillil on Tuleviku ja Tammeka mäng.

Sinna peab minema! 7. aprill (vaatab märkmikust järele – toim.) on mul vaba, täitsa vaba! Nüüd ei ole enam ühtegi vabandust, kohe ütlen Heigole (Heigo Teder, Ugala korraldusjuht – toim.). Mul on Tuleviku sallid ja kõik olemas, muudkui antakse!

Ma ei saa küsimata jätta. Kui suur jalgpallifänn “Õnne 13” Laine on?

Krissu (Kristjan, mängib Väino Aren – toim.) kõrvalt on ta sunnitud vaatama. Ühes osas ütleb Laine, et me vaatame kõige rohkem just sporti. Kardan, et stsenarist Andra Teede on selle minu pealt võtnud, kuna ma olen jalkaga orbiidis. Pani ka Laine sporti vaatama! Ma arvan, et viis kümnest.

Artikkel ilmub ajakiri Jalka juuninumbris.

Tagasi üles