Ebatüüpiline rammumees Heinla tahab saada maailma tugevaimaks meheks

Eesti esirammumees Rauno Heinla võistlushoos. Foto: Erakogu

Pärast Andrus Murumetsa taan­dumist tippsordist näis, et Eesti rammumehi on tabanud mõõn. Kaugel sellest: nüüd on meil Rauno Heinla, kes kavatseb lähiaastatel saada maailma tugevaima mehe tiitli.

«Kindlasti tahan vallutada tipu. Arvestades, et paljud tippmehed on 35-aastased, mul aega on,» kinnitas juunis 29-aastaseks saav Heinla.
Üks on kindel: annet on mehel piisavalt. Märtsi keskel osales ta Lapimaal Meistrite liiga etapil, mis oli ühtlasi tema esimene suur rahvusvaheline võistlus. Vigastust trotsides sai ta seal kõrge neljanda koha.
«Tõmbasin avaalal tagumise jalalihase ära. Võistlesin, hambad ristis. Kui polnuks vigastust... » mõtiskles Heinla.

Heinla pole üüpiline rammumees. Kui üldiselt on selle ala viljelejad 145-kilosed, siis Heinlal on turjal «kõigest» 120 kilo. Mõned eksperdid on avaldanud arvamust, et päris tippu jõudmiseks peaks ta veidi kaalu kasvatama, kuid Heinla ise sellega ei nõustu.

«Ega ma hätta ei jää millegagi, võib-olla ainult auto tõmbamisega, kus oleks vaja massi rohkem jaotada. Ülejäänud kompenseerin kiirusega,» märkis Heinla.

Heinlat lahutab maailma vägevatest paar pisiasja. Esiteks ei saa ta keskenduda ainult spordile ja lisaks kuus korda nädalas treenimisele rügab Tartus alumiiniumdetaile valmistavas firmas International Aluminium Casting. Kes arvab, et füüsiline töö rammumehele kasuks tuleb, eksib rängalt.

«See on küll vale, töö ei ole trenn, vaid koormav kohustus,» kinnitas Heinla, kelle sõnul on praegune tööandja ainuke sponsor.

Teiseks peab ta edaspidi maailmatasemel võistlustele kutsete saamiseks häid kohti noppima. Kummalisel kombel jäi aga pärast Lapimaa neljandat kohta kutse järgmisele, Berliini etapile tulemata. Heinla on korraldajatega ühendust võtnud ning aru pärinud, kuid siiani pole vastust saanud.

Selge on aga, et Heinla on oma alale jäägitult pühendunud. Seda tõestab ilmekalt Heinla Austraalias käik. Mees läks poolteist aastat tagasi Austraaliasse sooviga sinna elama jääda. Ehitustöö eest pakutav raha oli kodumaal pakutavast nõnda palju parem ja nii viibis ta rohelisel mandril 11 kuud. Siis sai Heinlale kaugest maast küll. Üks asi oli kliima – 35-kraadises kuumuses ehitusel rassida oli tappev –, kuid teine, tähtsam põhjus sport.

«Seal oli ka kõvasid mehi, kuid parimatega võistelda ei saanuks. Euroopas makstakse tugevatele võistlustele reisides sõidukulud kinni, Austraalias mitte,» nentis Heinla.