Mardna ei poolda dopingu B-proovi kaotamist

Dopingulabor.

FOTO: SCANPIX

Paar nädalat tagasi käis Eesti Antidopingu Sihtasutuse juhatuse liige Kristel Berendsen Lausanne’is suurel aastakonverentsil, kus tutvustati äärmiselt intrigeerivat ettepanekut.


Seesama ettepanek tekitas saalis suure vaidluse. Põhiküsimuseks kerkis: kas seda ikka on vaja? Millised on muudatuse plussid ja miinused? Mida arvaksid sellest sportlased?

Nimelt tutvustas Maailma Antidopinguagentuuri ­(WADA) peadirektor David Howman plaani kaotada dopingukontrollide puhul B-proov. Esiteks, kahekordne proov olevat äärmiselt kulukas. Ja teiseks – kolme aasta jooksul pole ette tulnud juhtumeid, kus A- ja B-proov näidanuks erinevat tulemust.

Nullilähedane erinevus

«Inimesed võivad minna vanglasse nii, et võetakse vaid üks proov. Sport on selles osas seni olnud erandlik. Ent me liigume selles suunas, et olukord muutuks,» selgitas Howman ja lisas: «Saaksime sellega palju raha kokku hoida ning inimeste õigused jääksid siiski alles. Majanduslikult oleks see otsus väga kasulik.»

Praegu annavad sportlased uriiniproovi, mis jagatakse kahte anumasse. Juhul kui A-proov osutub positiivseks, analüüsitakse B-proovi, mis on võetud sellestsamast uriinist. Howmani sõnul on kahe proovi erinevus üldjuhul nullilähedane ehk A- ja B- proovi tulemused kattuvad sajaprotsendiliselt. Nii on olnud vähemalt viimase kolme aasta jooksul.

Ometi on meil Eestistki näide, kus sportlase kahe proovi tulemused erinesid. 2002. aasta Salt Lake City olümpiamängude eel avalikustati lubamatult suusataja Kristina Šmiguni positiivne A-proov.

Toona esines Šmigun kohe järgmise avaldusega: «Ma pole kasutanud seda ainet, mis on kirjas Rahvusvahelisest Suusaliidust tulnud faksil. Seepärast soovin kiiresti B-proovi uurimist. Võitlen oma puhtuse ja õigluse eest. Võin, käsi piiblil, vanduda, et minu südametunnistus on puhas.»

B-proov kinnitaski Šmiguni sõnu. Ta oli puhas. Norandrosterooni lubatust kõrgem tase Šmiguni organismis tulenes sportlase organismi füsioloogilisest eripärast, mitte keelatud dopinguaine teadlikust tarvitamisest. Pealegi polnud Šmiguni proovile märgitud sugu, mistõttu labor ei teadnud, et näit läks üle lubatud piir õige napilt.

Seega, polnuks B-proovi, olnuks Eesti ühe edukaima naissportlase elulugu sootuks teistsugune. Võiks öelda, et lausa traagiline. «Kindlasti leiab WADA mingid teised võimalused, kuidas sportlased saavad oma õigusi kaitsta. Praegu on ettepanek veel natuke toores. Ennatlikult ühtki otsust vastu ei võeta,» kinnitas Berendsen, kes pooldab otsust B-proovid kaotada.

Mardna ei kiida heaks

Muudatuse plaanimiseks on WADA endale ka aega jätnud – enne 2015. aastat ei tehta dopingukontrollis sellelaadseid muudatusi. See peaks WADA juhtide sõnul olema piisav aeg, töötamaks välja meetod, mis oleks odavam, kuid annaks sportlastele siiski võimaluse end kaitsta.

Spordiarsti ja kunagise Eesti Antidopingu Keskuse juhi Mihkel Mardna hinnangul pole Howmani väljapakutud idee aga õigustatud. Tema seda heaks ei kiida.

«Siiski jäävad alles võimalused, kus tegemist on aparaadi mõõtmisvea või sportlase organismi iseärasusega. B-proov annab sportlastele võimaluse oma süütust tõestada,» arutles Mardna ja lisas: «Usun, et need üksikud sportlased, kelle au on suudetud tänu B-proovile päästa, näitavad, et seda on siiski vaja. Seda ei tohiks kaotada.»

Tagasi üles