Mängijad olid varasel hommikul unised, ent lõbusad. Kõik said aru: ligi 24 tundi kestev reis tuleb lihtsalt ära kannatada ja virisemine midagi paremaks ei tee. Selge see, et kui oled 208 või 212 cm või ka «vaid» kaks meetrit pikk, on kitsal lennukiistmel tundide kaupa istumine paras katsumus. Eriti spordimeestele, kelle liigesed on suurtest koormistest niigi hellad. Nii pidi koondise üks kahest füsioterapeudist Gardo Maruste juba Tallinna lennujaama põrandal mõne mehe selga mudima. Ja Ardo Kreek seisis lennuki vahekäigus püsti juba pool tundi pärast lennu starti.
Ühe mängija nägu oli aga esimese lennu eel tõsisem: Kristo Kollot valdab lennuhirm. Teistele tegi see teadmine vaid nalja ja nurgaründaja pidi lisaks niigi ebameeldivale olemisele veel kaaslaste lõõpimist taluma. Aga Kollo oskab ise oma olukorra üle kaasa naerda. Et Kollo kardab kõrgust, ei meeldi talle ka lennukis olemine. «Lisaks tunnen, et ma ei kontrolli olukorda ja see teeb olemise väga ebamugavaks,» ütleb ta. Vahepeal läks asi paremaks, ent halvad kogemused tõid ärevuse tagasi. Rannavõrkpallurina on Kollo palju ka kaugemates kohtades reisinud. «Kunagi Tais oli selline juhtum, et lennu ajal kui süüa pakuti, siis toidukäru lendas mööda vahekäiku ühest lennuki otsast teise, nii hullusti raputas ja võid ette kujutada, mis tunne mul oli. Kord oli aga selline maandumine, kus lennuk tuli täiesti külg ees alla,» meenutab Kollo, kel kuskile lendamata pole seetõttu siiski jäänud. Tuleb üle olla ja Kollo ongi.