Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/14/3522517t1h48e8.jpg)
/nginx/o/2017/06/19/6799079t1h6c2a.jpg)
Kõlab lõpuvile ja mehed tormavad saali keskele kokku. Nurgamehed, põhimehed, treenerid tantsivad ja kallistavad üksteist. Andrus Raadik peidab pea käterätti ega suuda juhtunut uskuda. Eesti on just alistanud 3:0 Hispaania ja kroonitud Maailmaliiga kolmanda grupi võitjaks. Debüüthooajal. Kuigi medaleid ei jagatagi ja karikas on naeruväärselt väike, on hoopis olulisem see, mida raske tööga saavutatu mängijatele tähendab. Võrkpallikoondise triumfi taga on üksmeelne punt inimesi, kes on oma egod võistkonna heaks tööle rakendanud.
«Selliste momentide pärast seda asja teemegi. See seltskond, kes meil siin on.. need, kes ei mänginud finaalis, see, kuidas nad pärast viimast punkti väljakule tormasid, see näitab, et see läheb meile kõigile korda ja nad saavad aru, et selles meeskonnas on neil suur roll,» kommenteeris kapten Kert Toobal, kes vahetas pärast matši emotsionaalse hetke vend Andresega.
Seejuures mängu eel juhtus Mehhikos Leoni spordihallis kaks ärevat või kummalist hetke. Need mõlemad puudutasid koondise üht tugitala Ardo Kreeki. Nimelt purunes temporündaja tossul soojenduse ajal õhkpadi ja mänedžer Robin Ristmäe pidi jalgadele valu andma ning joostes hotellist Kreegile uued tossud tooma.