Eesti Antidopinguagentuuri juhatuse liige Kristjan Port peab ebatõenäoliseks, et positiivse dopinguproovi andnud Andrus Veerpalut abistaval doktor Jüri Laasikul õnnestub kehtivaid reegleid muuta ja suusamehe maine puhtaks pesta.
Ekspert peab Andrus Veerpalu pääsemislootust minimaalseks
«Minu arvates on kogu jutt apellatsioonidest rohkem lohutuseks ja nende abil millegi saavutamine näib ebatõenäoline,» sõnas Port. «Kõik need lahingud on akadeemilistes ringkondades juba maha peetud. Samas jääb inimestel alati võimalus öelda, et aga siiski…»
Porti sõnul tuleks Veerpalu positiivsest dopinguproovist ja selle vaidlustamisest rääkides jätta kõrvale kõik emotsioonid. Unustada tuleks seegi, et tegemist on eestlaste jaoks armastatud sportlasega. Olukorda kaine pilguga vaagides saabki selgeks, et kahekordse olümpiavõitja pääsemislootus on tõesti minimaalne – Ülemaailmne Antidopingu Agentuur (WADA) pole jätnud midagi juhuse hooleks.
«WADA ei ole naljaorganisatsioon,» tõdes Port. «Vaidlustamist võimaldavaid reegleid ei saa kehtestada, neid ei suudaks keegi kinni maksta. Seepärast arendatakse teste enne ametlikuks kuulutamist aastaid. Kõik WADA laborid on suure ja täpse kontrolli all. Mingeid kahtlustusi ei saa me endale lubada.»
Päev varem koos Andrus Veerpaluga pressikonverentsil osalenud Laasik oli aga teist meelt. Ta rääkis, et leidis suusamehe dopingusüüdistuses mitu auku. Esmalt viitas Laasik sellele, et inimese organism toodab samuti kasvuhormooni hGH-d ning erinevad uuringud näitavad, et tugeva kehalise koormuse korral tõuseb organismi kasvuhormooni produktsioon 10–20 korda. Enne saatusliku proovi andmist oligi Veerpalu lõpetanud kolm ja pool tundi kestnud raske treeningu.
Porti hinnangul pole see väide siiski vettpidav. «WADA on kehtestanud piirnormid paraja varuga – just selliselt, et patustajate avastamisel oleks eksimine ebatõenäoline,» selgitas Port. «Lihtsalt tugeva treeninguga pole Veerpalu proovis leidunud kõrge näiduni jõudmine võimalik.»
Vastavalt reeglitele on kasvuhormooni sisalduse piirnormid 1,81 ja 1,68. Veerpalult võetud A-proovis olid need vastavalt 2,63 ja 2,75, B-proovis aga 2,73 ja 2,0. Seega väga suures koguses üle piiri.
Kuna organismi toodetud kasvuhormoon ja välispidiselt organismi viidud hormoon on koostiselt väga sarnased, ei võimalda analüüs neil vahet teha. Seepärast tulebki piirduda vaid koguste mõõtmisega.
Veerpalu süütusesse uskuv Laasik apelleeris ka asjaolule, et A- ja B-proovi näidud erinevad teineteisest liiga palju. Porti sõnul on aga mõõtmisel tekkivad vead loomulikud: «Kui võtta joonlaud ja mõõta mind kümme korda järjest, saame ka millimeetrites erinevad tulemused. Küsimus ongi ju selles, kui suur on kõikumine.»
Porti sõnul pole võimatu, et WADA otsustab minna ka Veerpalu varasemate dopinguproovide kallale. Vastavalt reeglitele säilitatakse proove kaheksa aastat. «See on vajalik selleks, et võimalikud patustajad ei tunneks ennast mugavalt,» selgitas ta.
«Ükski sportlane ei saa rahuliku südamega tarvitada keelatud ainet, mida praeguste võimaluste juures pole võimalik analüüsidega tuvastada – teadus areneb ja paari aasta pärast võib sellise sportlase proovid mõne uue meetodiga üle kontrollida.»
Teadupärast tegeleb dopinguagentuur kasvuhormooni hGH lubatust kõrgema taseme tuvastamisega kõigest aasta. Seega poleks sugugi üllatav, kui just selles testis põrunud Veerpalu varasemate aastate proovid pakuksid kontrollijatele erilist huvi.
WADA valib vanu proove juhuslikkuse põhimõttel, kuid samas võidakse sihilikult kontrollida just nende sportlaste proove, kes hiljuti vahele jäänud. Oma õiguste eest võitlejaid ei püüta siiski selle meetodiga mõjutada. «WADA ei hakka neid, kes üritavad tõde päevavalgele tuua, sihilikult põhjalikumalt kontrollima,» kinnitas Port.
Samas pole Veerpalu oma võitluses üksinda. Hiljuti andis liiga kõrge kasvuhormooni sisaldusega dopinguproovi Saksamaa rattur Patrik Sinkewitz. 30-aastane mees tegi oma kodulehel pöördumise, kus seadis hGH-testide vettpidavuse kahtluse alla ja lubas oma puhtuse eest võidelda.