/nginx/o/2017/07/04/6856035t1h450e.jpg)
Anett Kontaveit pole ainukene eestlane, kes täna Wimbledoni tenniseturniirile rohelise muruvaiba peale astub. Nimelt töötab juba teist aastat järjest Wimbledoni turniiril joonekohtunikuna 30-aastane eestlanna Kairi. Sealjuures töötab mööblitisleriks õppiv eestlanna täna just 17. väljakul, kus leiab aset ka Kontaveidi ja hispaanlanna Lara Arruabarrena matš.
Kairi mõistab joonekohtunikuna Wimbledonis õigust kuni veerandfinaalideni. Lisaks Wimbledoni turniirile tegi ta kohtunikutööd ka tänavu Prantsusmaa lahtistel. Postimehel tekkis võimalus Kairiga vahetult enne Kontaveidi mängu rääkida ning kuigi paljudele küsimustele oli tal keelatud vastata, avaldas eestlanna, et koduvilele tennises kohta ei ole.
Kuidas Wimbledonile joonekohtunikuks saab?
Olen väiksematel turniiridel töötanud pukikohtunikuna, suurematel ATP ja WTA turniiridel ka joonekohtunikuna. Eelmisel aastal valiti mind esimest korda Wimbledoni kvalifikatsiooniturniirile. Alati on kohtunikele jäetud mõned kohad ka põhiturniirile. Neile, kes teevad head tööd. Tegin eelmisel aastal järelikult head tööd ning mind valitigi siis esimest korda Wimbledoni põhiturniirile.
Kuidas aru saada, et joonekohtunik teeb head tööd? Ilmselt tuleb märkamatuks jääda?
Täpselt. Kui me läheme väljakule, siis me anname pukikohtunikule oma tiimikaardi, millele pukikohtunik teeb märkmeid. Kas me siis tegime mõne vea, kuidas me istume, kuidas me astume. Meil peab olema oma tehnika, kuidas me näitame, kas pall on sees või väljas. See imidž, mille sa väljakule tood, on hästi oluline. Oluline on ka täpsus ja hääl.
Sina oled siis see inimene, kes karjub «out»?
Mina olen see inimene, kes karjub «fault» ja «out». Täpselt.
Kas sa oma töös eksida ka kardad?
Ei karda. Ma arvan, et see oligi võtmekoht, miks mind siia valiti. Ma läksin eelmisel aastal kvalifikatsiooniturniirile hästi rahulikult ning ei mõelnud sellele, et mõned kohtunikud pääsevad põhiturniirile. Ma arvan, et ma olin nii chill, et isegi ei mõelnud sellele. Ma tean, et hästi paljud aga mõtlevad sellele.
Mis on sinu suurim hirm selle töö juures?
Kui sa oled tõrje taga ja pead külje pealt servikastijoont vaatama. Teinekord, kui esimene serv on viga, lasevad tõrjujad pallil läbi minna. Mu kõige suurem hirm on selle palliga pihta saada. Seda veel õnneks pole minuga juhtunud.
Kas Wimbledoni tenniseturniir on kõige erilisem, kus sa käinud oled?
On küll. Mulle väga meeldib see atmosfäär. Mulle meeldib, et siin pole väljakul reklaame ning me näeme head välja. Meie ümber on siin kõik hästi rahulik. Wimbledon on turniiride turniir.
Kas sa mõtled sellele, kes parasjagu väljakul mängivad?
Väljakule minnes lülitad endast välja ja keskendud ainult mängule, sest see on sel hetkel oluline. Fookus on väljakul kõige tähtsam. Mängijatele ma ei mõtle. Muidugi oleneb, kas tegu on meeste või naiste mänguga, sest palli kiirus on meestel hoopis teine. Aga mis nimed väljakul on, pole oluline.
Kui sa täna Anett Kontaveidi mängul õigust mõistad, siis suudad sellele mitte mõelda?
Jah. Nad on mõlemad minu jaoks tennisistid. Emotsioonidel pole kohtunikutöös kohta.
Kui sa parasjagu tööpostil ei ole, kas elad Kontaveidile kaasa?
Muidugi on mul hea meel, kui tal hästi läheb. Kuid ma ei plaksuta tema punktide peale kunagi. Esiteks see ei ole lubatud ega ole ka professionaalne. Kui ma olen turniiril, siis ma ei saa talle plaksutada, ning kuskil mujal ma ei näegi teda mängimas. Vabal ajal pole mul aga aega tennist jälgida.
Milline näeb teie päev siin Wimbledoni turniiril välja?
Tuleme hommikul siia, meil on meie oma report time. Siis paneme end riidesse ja mingi hetk saame teada, kus tiimis me oleme ja mis väljakul. Terve turniiri me ühe tiimiga koos ei ole, meid vahetatakse päris tihti.
Kas sinu jaoks on vahe, kas mõistad õigust 17. väljakul või peaväljakul.
Loomulikult on vahe, sest peaväljakul on kotkasilma süsteem. Peaväljakul on ainult parimad mängijad, teiselt on see suure slämmi turniir ja siin ongi ainult head mängijad. Ma ei lähe hommikustele koosolekutele näpud ristis ning ei looda, et pääseksin peaväljakule. Ma olen siin vabatahtlikult ning keegi ei sundinud mind siia tulema.
