/nginx/o/2011/04/05/552432t1h4d0a.jpg)
Tartu Ülikooli laboratoorse meditsiini professor Agu Tamm ütleb, et Andrus Veerpalu dopingupatuseks nimetamine on ennatlik ja justkui vedurist eespool jooksmine, sest kasvuhormooni piirtaseme määramine on raske või peaaegu võimatu.
Eesti teadlased soovitavad kasutada personaalset dopingukontrolli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Geeniteadlane Andres Metspalu lisab, et igal inimesel on oma hormooninorm ja nii nagu üha enam räägitakse personaalsest meditsiinist, peaks olema ka personaalne dopingukontroll, kirjutab ERR Sport.
On viimane aeg, et geeniteadus võetaks dopinguküttidele appi, rõhutab geeniteadlane, akadeemik Andres Metspalu resoluutselt, sest tema sõnul on praegu toimuv täiesti teaduseväline asi.
«Igal inimesel on oma norm. Ei ole nii, et kuskil Ameerikas mõõdetakse mingi hormoon ja siis seda rakendatakse kõigile inimestele üle terve maailma. See peab olema iga inimese oma norm, inimesed on erinevad,» sõnab Metspalu.
«Kõik see, mis praegu on toimunud, see on nagu üldine keskmine, aga sinna ei mahu kõik inimesed alla. Inimesed on erinevad. Sellepärast ma räägin personaalsest meditsiinist ja siin tuleb rääkida ka personaalsest dopingukontrollist,» lisab Metspalu.
Metspalu on kindel, et Veerpalu puhul pole võetud arvesse asjaolu, et igal inimesel on erinev kasvuhormooni tase. Kuniks Veerpalu kasvuhormooni taset erinevatel kellaaegadel ja päevadel pole välja selgitatud, ei saa Metspalu hinnangul kuidagi öelda, et hormoonitase oli üle normi.
Tartu Ülikooli laboratoorse meditsiini professori Agu Tamme sõnul on tavapraktikas normaalne, et inimesed kõiguvad piiri peal, olles ühel päeval alla, teisel päeval üle normi. «Seda nimetatakse bioloogiliseks varieeruvuseks ja see on ühel inimesel suurem, teisel väiksem, aga kõigil on ta olemas,» selgitab Tamm.
Agu Tamm ütleb, et kasvuhormooniga tunduvalt keerulisem kui näiteks hemoglobiinitaseme määramisega, sest sellel on veres kaheksa erinevat isovormi, mida tuleks eristada või määrata. Ta esitleb graafikut tosina inimese teineteisest täiesti erineva kasvuhormooni käitumisega ööpäeva jooksul ja küsib retooriliselt, et kuidas siin seda normi üldse paika panna.
«Erinevalt hemoglobiinist – hormoon ei püsi veres kuigi kaua, ta on tunni aja pärast läinud ja teda produtseeritakse impulssidena. See teeb hindamise ikka päris keeruliseks, kui mitte võimatuks normipiiri panemise, kui me räägime individuaalsest normist, mitte ütleme saja inimese statistilisest piirist,» lisab Tamm.
Alates 2004. aastast on püütud kasvuhormooni kui dopingu kasutamist määrata. Siiani olid kõik tulemused negatiivsed. Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpiku sõnul keegi ei vaidlegi, et indiviidide vahel näitajad erinevad, kuid dopingukontrollis rakendatavad kriteeriumid on tema väitel siiski välja töötatud väga tõsiseltvõetavate ja hoolikate teaduslike uuringute tulemusena.
Ja kui üks piir kehtestatakse, siis indiviidide vahelise varieerumise võimalus on juba arvesse võetud. Nii et kui tuvastatakse mingi näidu osas lubatava piiri ületamine, siis on väga raske selle vastu argumenteerida ja et tegemist on veel sellise normaalse bioloogilise varieerumisega,» nendib Ööpik.
«Kui minu käest küsida, et kas on võimalik, et ühel mehel või naisel tulemused päevast päeva erinevad või kuust kuusse, siis jah, see on võimalik. Kui me küsime, kas kõik peavad ära mahtuma normi piiridesse, siis ma ütlen ei, sest juba referentsväärtuste kontseptsioon ütleb, et seal on üks väike protsent, kes tohivad olla väljapool seda üldist piiri, sest nad on lihtsalt emakesel loodusel disainitud teistmoodi,» lõpetab Tamm.