Kukkuda või mitte kukkuda, selles on küsimus

FC Barcelona ja Argentina koondise ründajat Lionel Messit (paremal) hurjutatakse väheses kukkumises, mis võib kaasa tuua raske vigastuse. Madridi Reali ja Portugali ääreründajat Cristiano Ronaldot aga liiga kerges kukkumises. Kumb teeb õigesti? Foto: AP/Scanpix

Kui palju kordi on Madridi Reali ja Portugali jalgpallikoondise tähtründajat Cristiano Ronaldot süüdistatud liiga  kergelt kukkumises! Võib-olla pole aga Ronaldo peamine eesmärk mitte viga välja meelitada, vaid oma tervist hoida.

Argentiinlane Lionel Messi tõusis meedia huviorbiiti 2005. aastal, kui osutus üha sagedamini valituks FC Barcelona põhikoosseisu. Praeguseks on lühikesekasvuline 23-aastane ründaja juba kaks korda järjest valitud maailma parimaks jalgpalluriks ja on raske leida põhjuseid, miks ta ei võiks neid tiitleid veel mitu tükki võita. Ühe siiski leiab.

Nimelt on Messit kogu selle aja – eriti esimestel aastatel – saatnud kergesti vigastusi saava mängija kuulsus. Mitu eksperti on avaldanud arvamust, et selle tingib tema mängustiil ehk siis see, et argentiinlane üritab igal juhul püsti jääda ja palliga edasi murda. Isegi siis, kui vastased teda sihilikult maha tõmmata püüavad.

Paljud lõunamaalased erinevalt Messist aga paistavad just silma hoopis vastupidise käitumisega. Tihti, eriti Inglismaa või Saksamaa jalgpalli austajate poolt, heidetakse itaallastele, portugallastele või ladinaameeriklastele ette kukkumist, kui tegelikult pole neid puudutatudki, kohtuniku petmist ja näitemängu. Süüdistuste sihtmärgiks on sageli Madridi Reali ja Portugali ründaja Cristiano Ronaldo.

Mõlemad liialdamised ohtlikud

Esiteks unustavad sõnavõtjad tihtipeale ära, et tänapäeva tippjalgpalli ongi juba väike petmine sisse kodeeritud. Kahjuks. Enam ammu ei saa öelda, et itaallane on makaronijalg ja inglane vahva rüütel, kes ei kuku kunagi.  Kui meeskond on ikkagi eduseisus ja mängida paar minutit, siis kasutavad kõik igasuguseid, ka ebasportlikke võtteid.

Teiseks aga ei adu jalgpalliga vaid tugitoolis kokku puutunud kriitikud seda, kui lihtsalt suurel kiirusel isegi kerge puute peale kukkuda võib. Piisab vaid pisikesest müksust õigesse kohta ja ei aita siin ei tugevad jalad ega hea tasakaal – käpuli kukud ikkagi. Pealegi on ka väidetud, et targad on need mängijad, kes rohkem kukuvad, kuna nii välditakse vigastusi. Mis siis ikkagi on õige? Kas jalgpallur peaks pigem iga hinna eest püsti jääma või kukkuma?

«Arvan, et mõlemad liialdamised, nii üleliigne kukkumine kui iga hinna eest püstipüsimine võivad olla ohtlikud,» kommenteeris Postimehe pärimisele Eesti jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivassepp. «Igasugune kukkumine, eriti kui see peaks toimuma suurel kiirusel, võib endaga tuua kaasa ettearvamatusi. Samas, kui keegi üritab väga pingsalt püsti püsida, tuleb tema takistamiseks rakendada suuremat jõudu ja energiat, millega kaasnevad ka loomulikult suuremad ohud.»

Eeskuju: Martin Reim

Kuigi üht õiget vastust pole, arvas Rõivassepp oma kogemustele tuginedes pigem, et terveks jäävad pigem need, kes püsivad püsti. Kui mängija on heas vormis ning stabiilse ja tugeva muskulatuuriga, siis ta kergelt vigastada ei saa. Rõivassepp tõi näitena Eesti koondise rekord­internatsionaali, praeguse FC Flora peatreeneri Martin Reimi mängija-aastad.

«Tegemist oli füüsiliselt väga heas konditsioonis ja igas mõttes sitke mängijaga, teda juba nii lihtne maha murda ei olnud. Usun, et ta pole ka karjääri jooksul ühtegi sukeldumist teinud,» tunnustas Rõivassepp. «Temaga oli kõigist Flora mängijatest meditsiinilises mõttes kõige vähem tegemist, ta oli kogu aeg terve, kuigi mängis kõige rohkem minuteid. Arvan, et pigem ongi olulisem vigastuste vältimise koha pealt füüsiline konditsioon.»