Veerpalu juhtumi vari kummitab Eesti spordi rahastust tänaseni

Andrus Veerpalu ajal, mil suusatajaid ja teisi alasid rahamured nii tugevalt ei painanud. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Riigifirmad ei tohi enam sporti toetada ja üha suurem koormus langeb seeläbi erasektorile. Paljudel siin tegutsevatel suurettevõtetel on aga välismaised omanikud, kes loobuvad üha enam Eesti spordi toetamisest. Vähemalt osa valdkonnaga seotud inimeste sõnul. On ka vastupidiseid kinnitusi.

Ühe põhjusena, miks raharong Eestist eemale kihutab, tuuakse kas otse või vihjamisi välja meie suusatajate kunagised dopinguskandaalid.

Püüame alaliitude, Eesti Olümpiakomitee ja teiste spordiinimeste abiga selgusele jõuda, kas raha voolab Maarjamaalt tõesti välja ja varsti pole enam kellelegi kaasa elada.

Kultuuriministeeriumi andmeil panustavad ettevõtted sporti ligikaudu 25 protsenti kogutoetusest. Eksperdihinnangutele tuginedes toetavad ettevõtted sporti aastas ligikaudu 25 miljoni euroga.

Siim Sukles, Eesti Olümpiakomitee peasekretär

Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles tunnistab, et välisraha pigem kaob Maarjamaalt. «Uues olümpiatsüklis näiteks Telia meid enam ei toeta. Nad on olümpialiikumist toetanud vist alates 1992. aastast,» toob Sukles ühe näite. «Suuri firmasid, kes oma raha Eestist välja tõmbavad, on veel: SEB, Swedbank jt. Siin on üks ja väga selge loogika: kui algusaastatel oli neil ettevõtetel vaja kuvandi loomist, siis nüüd keskendutakse vaid kasumile,» teab Sukles. Raharong on ainult ühes suunas: Eestist välja.