Suusakoondise arst: me ei tea, mida vanad proovid näitavad

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvo Kiudma lõpetab töö Eesti suusakoondise arstina.
Tarvo Kiudma lõpetab töö Eesti suusakoondise arstina. Foto: Toomas Huik

Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma tunnistas, et kui WADA peaks avama Andrus Veerpalu kaheksa viimase aasta dopinguproovid, ei saa olla kindel, et need ei näita samuti positiivset tulemust.


Kiudma märkis, et seni pole selge, miks osutus Veerpalult 29. jaanuaril Otepääl võetud dopinguproov positiivseks, seepärast ei saa välistada, et samasugust tulemust näitavad ka varasematel aastatel antud proovid.  

«Me ei tea ju nendest vanadest proovidest õieti midagi – isegi mitte seda, kas need olid võetud hommikul või pärast rasket treeningut. Seepärast on tõesti võimalik, et ka need võivad anda sama tulemuse, mis seekord,» nentis Kiduma.   

Positiivseks osutunud dopinguproov näitas Veerpalu organismis kasvuhormooni hGH ebanormaalselt kõrget taset. Paljude spetsialistide hinnangul pole selle näitaja selgitamiseks kasutatava testi tõepärasus absoluutse kindlusega tõestatud. WADA andis loa seda kasutada alles aasta tagasi. Reeglite järgi säilitatakse aga sportlase viimase kaheksa aasta dopinguproovid ning vajadusel saab neid avada ja uuesti analüüsida.

Tarvo Kiudma, teadupärast on Veerpalu otsustanud dopinguproovi positiivse tulemuse vaidlustada. Kas poleks aga targem WADAga vaidlemisest loobuda ja leppida tekkinud olukorraga? Sõdimisel võivad olla halvad tagajärjed.

Seda ei saa nimetada WADA vastu sõdimiseks. Andrus kasutab lihtsalt oma õigust esitada enda kaitseks argumente.

Veerpalu juhtumist rääkides on teadlased jagunenud kahte leeri: ühed väidavad, et WADA kasutatav metoodika pole sportlase süüdimõistmiseks piisavalt kindel, teised aga peavad neid väiteid alusetuks. Kumma poole argumendid on arsti pilgu läbi vettpidavamad?

Nendel teemadel ei oska ma sõna võtta, see pole enam minu pädevuses. Olen küll selle teema kohta lugenud, kuid ikkagi on kõik nii keeruline. Dopinguproov ja sellega kaasnev pole veresuhkru mõõtmine, millega võib lihtsalt hakkama saada. Mõistan mõlemat poolt, ka WADAt, kes räägib oma testide kindlusest, nad ei saagi ju midagi muud väita.

Veerpalu abistav doktor Jüri Laasik viitab dopinguproovi võimalike mõjutajatena selle võtmisele eelnenud tugevat treeningut ja lubatud taastusvahendite kasutamist. Kes Eesti suusakoondises määrab, milliseid vahendeid ja kui suurtes kogustes peavad suusatajad kasutama?  

Taastusvahendite kasutamine on väga individuaalne ja kõiki sportlasi pole võimalik ühe mõõdupuuga võtta. Samas pole koguste määramine mingi täppisteadus, kõik tarvitatavad ained on ametlikult müügil ja nendega kaasneb ka kasutamisõpetus. Kuigi uusi preparaate tuleb pidevalt peale, kasutame mõnda sportlasele hästi sobivat vahendit pikka aega.

Kas taastusvahendeid võetakse tabletina või peab neid süstima?

Kasutame mõlemat varianti ja selles kõiges pole midagi keelatut. Kõiki aineid ei saagi suu kaudu manustada ja seepärast tuleb neid süstida. Sportlased saavad selle protseduuriga ise hakkama, vajadusel kasutavad nad mõnda abilist. Arst ei pea selleks pidevalt nendega tegelema.

Kuigi arst pole sportlasega pidevalt koos, oled otsustanud võtta vastutuse ja loobuda tööst Eesti koondises.

Tõepoolest, kui otsustatakse, et Andrus on süüdi, pole mul võimalik tööd jätkata. Ma ei taha, et suusaringkondades saaks keegi näpuga näidata ja öelda, et see mees oli dopingujuhtumiga seotud, aga tegutseb ikka samas valdkonnas edasi.

Selle loogika järgi peaks ju lahkuma ka dopinguga patustanud sportlase treener.

Ma ei oska seda kommenteerida. Millegipärast öeldakse alati, et arst on selles küsimuses olulisem – ta on sportlasele lähemal. Ma pole treeneri võimalikest otsustest mõelnud.

Olid üks viiest mehes, kes kuulis positiivsest A-proovist peaaegu kohe. Vaatamata sellele otsustasid tööd jätkata ja sõitsid Oslo MMile.

Kohene loobumine poleks midagi paremuse poole muutnud, vaid tekitanud kõiksugu kuuldusi. MMil töötamisele avaldas tekkinud olukord päris tugevat mõju – õnneks polnud sportlased asjast teadlikud ja ma ise püüdsin mitte midagi välja näidata. Mõistagi oli närveldamist tavalisest rohkem, ma ju ei osanud aimata, millest oli Andruse positiivne proov tingitud.

Eesti suusakoondise liikmetel on korduvalt tekkinud probleeme vere liiga kõrge hemoglobiinitasemega ja nad on pidanud startimisest loobuma. Kui nüüd siia lisada Veerpalu juhtum, võib tõdeda, et suusakoondises pole selliste probleemide põhjuste väljaselgitamisega piisavalt tegeletud.  

Võib tõesti öelda, et selliste vahejuhtumite põhjuste väljaselgitamine oli puudulik. Lubatust kõrgemad hemoglobiininäidud tulid olukorras, kus midagi sellist ei osatud oodata. See näitab, et tulevikus peab koondis oma tegevust põhjalikumalt analüüsima.

Kui palju oled pärast positiivse dopinguproovi selgumist Veerpaluga suhelnud? Kas ta peab sind juhtunus süüdlaseks?

Otse pole ta mulle küll midagi öelnud. Suhelnud siiski oleme, aga seda rohkem nagu inimene inimesega. Lisaks koostööle suusakoondises olen ühtlasi ka Andruse perearst.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles