Mart Soidro: viiekümne aasta tagune tegu

Jaak Lipso. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

​Pühapäeva õhtuks selgub, kas Eesti võrkpallimeeskond pääseb maailmameistrivõistluste finaalturniirile. Vollemehed võitsid juba maailma tugevuselt kolmanda liiga ja on praegu lähemal kui kunagi varem viimaks meid planeedi 24 parima võrkpalliriigi hulka.

Augustis kohtub Eesti korvpallikoondis 2019. aasta eelkvalifikatsiooni turniiril Makedoonia ja Kosovoga. Praegu mängib Euroopas korvpalli selles võtmes 37 riiki. Kui jõuame alagrupiturniiril kahe parema hulka, võime uhkustada, et kuulume vana maailma 32 parima kossuriigi hulka, kes hakkavad jahtima Hiina maailmameistrivõistluste piletit. Aga paraku oleme finaalturniirist kaugemal kui kunagi varem.

Ajal, mil Tõnismäelt kõrvaldati Paul Kerese mälestussammas, sest suurmees jäi ette kinnisvaraarendajatele, ja kultuurileht Sirp hurjutab laululapsi natsionalistlike pisarate pärast («Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist», 14.07.2017), üritan ujuda vastuvoolu ja mõelda, millal jõudnuks meie rahvuskoondis mõnes arvestatavas sportmängus kõige kaugemale. Ja vastan hoobilt: kui poleks olnud anneksiooni, siis 1967. aastal ja loomulikult meeste korvpallis.