Epeevehklejate medalisajul ei paista otsa ega äärt

Merili Luuk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Julia Beljajeva poodiumil
Julia Beljajeva poodiumil Foto: Robert Michael/AFP

​Kuu aega tagasi naljatles epeevehkleja Julia Beljajeva, et võidab tiitlivõistlustel medaleid Nikolai Novosjolovi tuules. 2013. aasta MMil tuldi pooletunnise vahega maailmameistriks, tänavu juunis said mõlemad EMil pronksmedalid. MMil Leipzigis sündis aga väike erand, kui Novosjolov sai hõbemedali, Beljajeva kaela rändas pronks.

«Kaks tiitlivõistlust järjest medal on ju tegelikult super,» hindas Beljajeva mõlema vehkleja esitust ning tõdes, et kuigi sportlasena on kirkaim medal kõige tähtsam, olid jõuvarud pärast Thbilisi EMi üpris otsakorral.

«Mõtlesin, et kuidas ma end kokku võtan. Vähem kui kuu oli vahet, läksime kohe laagrisse. Aga mõtlesin, et «Julia, natuke veel ja siis on puhkus!». Olin megaväsinud, aga proovisin, ja läks ju hästi!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles