Petrovs: jumal päästab mind pahandustest

Deniss Petrovsi võib vabal päeval leida Tallinna vanalinnas asuvast rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli katedraalist.

FOTO: Mihkel Maripuu

Tallinna Selveri võrkpalliklubi lätlasest sidemängija Deniss Petrovs soovitab halvale teele sattunud või nõutult teelahkmel paigal tammuvatel inimestel kõrgematelt jõududelt abi otsida.



Baltimaade parimas võrkpallimeeskonnas Selveris agressiivset mängu viljeledes vastaste blokeerijaid haneks tõmbav ja mõningal puhul ka ise palle põrandasse vajutav Petrovs on tavaelus äärmiselt tagasihoidlik noor mees, kes käib akusid laadimas raamatukogus ja kirikus.

Läti suuruselt teisest linnast, riigi lõunaosas asuvast Daugavpilsist – kus üle poole elanikkonnast moodustavad venelased – pärit Petrovs on usklik olnud kogu oma teadliku elu. Jumalaga sidus Petrovsit ning tema kaht venda ja üht õde üksinda kasvatanud ema. Arvestades seda, et Daugavpilsis on poolakate osakaal peaaegu sama suur kui lätlaste oma, polegi Petrovsi ema otsus õigeusk katoliikluse vastu vahetada üllatav.

«Minu suhe jumalaga on tugevam Daugavpilsis olles, sest seal on palju katoliku kirikuid ja kodus olles on mul reeglina rohkem vaba aega,» räägib 24-aastane ja 187 cm pikkune Petrovs, kes oma perekonnast ainsana spordiga leiba teenib.

Tallinnas viibides külastab Petrovs vanalinnas Vene tänaval asuvat rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli katedraali vabadel päevadel.

«Kirikus valitseb rahulik atmosfäär ja seal käimine on mulle puhkuse eest,» kinnitab ta. «Saan oma mõtteid mõlgutada ja iseendaga olla. Mulle teeb olukorra soodsamaks, et Tallinnas peetakse missasid ka inglise ja vene keeles.»

Katoliku usk seab teatud piirangud – näiteks ei tohi kindlatel päevadel liha süüa –, millest kinnipidamine ei käi kuidagi sportlase eluga kokku ja seetõttu vaatab Petrovs neile läbi sõrmede. «Olen aga kindel, et jumal on mind pahandustest päästnud. Jumalasse uskumine võib inimese elu paremaks muuta,» sõnab Petrovs.

Kiriku kõrval on Petrovsi teisteks meelispaikadeks Eesti rahvusraamatukogu ja raamatupoed, kuhu ta end tundideks unustada võib.

«Eelistan lugeda spordiga seotud teoseid, milles kirjutatut võib mul endal vaja minna. Eelmisel aastal ostsin Eestist palju raamatuid, kuid enam ma seda «viga» ei tee, sest mul oli nende Lätti toimetamisega tükk tegu,» meenutab vaba aega peamiselt teiste Selveri leegionäride norralase Mathias Loftesnesi ja ukrainlase Dmitro Pašitskiiga veetev Petrovs. Tema tüdruksõber õpib ja töötab Riias.

Tõenäoliselt teeb Petrovs täna Eesti meistrivõistluste kolmandas finaalkohtumises Tartu Pere Leiva vastu oma viimase mängu viiendat järjestikust kulda püüdva Selveri särgis, sest arvestatavale rahvusvahelisele tasemele tõusnud palluril ei tohiks ahvatlevatest kosilastest puudust tulla.

«Mind rahuldavat pakkumist pole veel tulnud ja ongi hea, sest saan rahulikult finaalmängudele keskenduda,» märgib Petrovs. «Olen kahe Selveris veedetud aasta jooksul sammu edasi astunud ja tõusnud karjääriredeli poole peale. Soovin proovida midagi uut ja minna tugevas liigas osalevasse klubisse, kus tuleb iga mängu tõsiselt võtta.»

Selveri peatreener Avo Keel kinnitab, et ei kavatse hinnatud hoolealust kümne küünega kinni hoida. «Petrovs on läbi ja lõhki spordimees ning meeldiv inimene, et olen väga rõõmus, kui ta endale tugeva meeskonna leiab,» lausub Keel. «Suurepäraseid kehalisi võimeid arvestades võiks ta olla rünnakul agressiivsem ning rasketel hetkedel kaaslasi ergutada ja platsil mängu juhtimise enda peale võtta.»

Kuigi Selveri viimaste aastate mäekõrgune üleolek Baltikumis paneb fännid ja ajakirjanikud haigutama, pole Petrovsil motivatsiooni leidmisega raskusi. Tema suhtumist iseloomustab väga hästi Audentese spordigümnaasiumis tüdrukutele korvpalliteadmisi jagava Jaanus Levkoi mälestus sellest, kuidas Petrovs mullu hooaja viimase mängu järgsel hommikul jõusaalis kangi sikutas.

Fenomenaalse hüppevõimega (Pärnu VK paljunäinud nurgaründaja Jaanus Nõmmsalu on kasutanud lauset: «Munadega võrgu kohal.») Petrovs, keda siinkirjutaja hindab parimaks Eestis leiba teeninud leegionäriks, peab oma nõrgimaks elemendiks servi, mille parandamisega ta vaeva lubas näha.

12-aastaselt võrkpalliga esmatutvust sobitanud Petrovs jõudis enne Selverisse tulekut kuuluda Läti klubide Daugavpilsi Universitate ja Riia Lase hingekirja.

«Avo helistas mulle 2009. aasta kevadel kohe pärast hooaja lõppu. Olin üllatunud, sest Selverisse tulek oli üks minu väikeseid unistusi. Valiku langetamise tegid lihtsamaks Laset tabanud rahalised raskused. Olen Selveris oldud ajaga väga rahul, sest siin on loodud kõik tingimused tegeleda võrkpalliga tipptasemel. Kahju ­ainult, et Balti liiga pole maailma tugevaim sari,» naeris Petrovs.

Tagasi üles