Biokeemia spetsialist ja harrastussportlane Andres Valkna esitas Postimehes (13.04.2011) Andrus Veerpalu dopinguteemaga seoses laiemale spordihuviliste ringile huvipakkuva küsimuse: miks on Eesti suusakoondis pikaajaliselt (kui pikalt?) uurinud kasvuhormooni taset sportlaste veres?
25. septembril enne lumetreeningule üleminekut on korrapäraselt, alates 1998. aastast läbi viidud suusakoondise kontrolltreening. Algselt kahe- kuni kahe ja poole tunnine, pärast ringi pikendamist kolme tunnini ulatuv individuaalselt doseeritud imitatsioonijooks raskel maastikul mitme tõusuga igal ringil modelleerib võistluskoormust.
Sellistes treeningutingimustes toimuva koormustesti eesmärk on suusataja erialase kehalise töövõime, tervise aluseks olevate füsioloogiliste kohanemisreaktsioonide ja taastumisvõime kompleksne hindamine.
Lähtume põhimõttest, et tippsaavutuse aluseks spordis on eelkõige sportlase tugev tervis, mis lubab treeninguvõime ja kehaliste võimete pideva arendamise kaudu maksimaalselt realiseerida looduse poolt sünnipäraselt kaasa antud vaimsed ja kehalised eeldused.
Suusataja aastaringses treeningrutiinis annavad organismi seisundist tagasisidet üsna lihtsad ja pikaajaliselt sissetöötatud näitajad ehk markerid. Nendeks on südame löögisageduse tööaegne ja taastumisperioodi monitooring, hommikune ortoproov ehk pulsi erinevuse mõõtmine lamades ja püstiasendis, samuti uurea ja kreatiinkinaasi näidud ning laktaadi tööpuhused muutused energiatootmise viisi ja efektiivsuse hindamiseks.
Eespool kirjeldatud kontrolltreening on kujunenud suusatajatele laboratoorsete ehk millitestide kõrval, kus määratakse maksimaalset hapniku tarbimise võimet kaks korda aastas, kõige tähtsamaks tagasiside allikaks võistlushooaja otsustava treeninguetapi eel.
Sama kontrolltreeningu käigus tehakse vereuuring, milles määratakse hematoloogilised põhinäitajad, mis on tähtsad nii tervise kui hapniku transpordivõime seisukohalt ja kolme hormooni – kortisooli, testosterooni ja kasvuhormooni – veretaseme muutused treeningkoormuse mõjul, mis on sportlase organismi kohanemisreaktsioone stresskoormusele peegeldavad näitajad.
Analüüsid on tehtud ja dokumenteeritud Tartu Ülikooli kliinikumi ühendlaboris. Kliiniline laboratoorium lähtub vajaliku metoodilise arsenali valikul tervise hindamise kriteeriumidest (WHO standard).
Viimase ajal Eesti meedia valulapse, kasvuhormooni hGH arvnäitajad oleme saanud samuti kliinilise näiduna, kasvuhormooni isovorme TÜK ühendlaboris ei määrata ja meil pole olnud põhjust nende vastu huvi tunda.
Miks siis ikkagi peaks kasvuhormooni, kortisooli ja testosterooni muutusi suusatajatel määrama?
Kurnav vastupidavustest, milleks kontrolltreening kindlasti on, lubab hinnata sportlase organismis ülal loetletud ülitähtsate treeningefekti ja taastumist mõjustavate hormonaalsete faktorite dünaamika adekvaatsust. Kas selliseks hormonaalmuutuste hindamiseks tippsportlastel on olemas referentsid, piirarvud või soovitavad protsentuaalsed standardid?
Kahjuks ei ole nendest olemas ühte, teist ega kolmandat. Hinnangut saab anda empiirilist uurimismaterjali iga aastaga juurde kogudes igale sportlasele individuaalses, isikupärases plaanis. Tehtud uuringute tulemusena on tekkinud igale suusakoondise liikmele oma isiklik andmebaas.
Nende andmete kokkuviimine tervisenäitajate ja treeninguvõimega, samuti vastaval aastal saavutatud võistlustulemustega annab treenerile ja sportlasele paljudel juhtudel kindlust järgneva treeninguetapi julgemaks planeerimiseks.
Mõnelgi teisel, siiski juba harvemal juhul aga on isikupärasest muutuste skeemist oluliselt erinev testtreeningul fikseeritud hormoonide dünaamika löönud häirekella. Häiresignaalile järgnev testitulemuste kokkuviimine treenerit ja füsioterapeuti ärevaks tegevate tähelepanekutega on viinud sportlase tihti arsti hoole alla ja sportlane on ületreeningu, ülekoormuse või vigastuse vältimiseks teinud taastava treeningutsükli, isegi treeningpausi, või läbinud kliiniliste sümptomite ilmnemisel ravi.
Kindlasti on üsna palju soovitatavaid ja informatiivseid markereid sportlase tervise, treeninguseisundi ja koormustega kohanemise hindamiseks. Sporditeadus pakub neid üsna hulgaliselt just vastupidavusalade tarbeks. Enamasti on neil aga üks viga – soovituse aluseks olevad uurimistulemused on saadud kerge või keskmise koormusega treenivatel vabatahtlikel vaatlusalustel.
Me ei leia teaduslikust kirjandusest andmeid aastatetaguste, aga siiski igihaljaste supertähtede Gunde Svani, Vladimir Smirnovi ega Bjørn Dæhlie kohta, rääkimata tänastest komeetidest Peter Northugist või Dario Colognast.
Minu isiklik uurimiskogemus näitab, et tublisti treeniva kehakultuuritudengi uurimine vaatlusrühma statistilise keskmise ja korrelatsioonianalüüsi tasemel ei aita meid tipptulemuse tegemisel. Iga olümpiavõitja ja maailmameister on omaette uunikum, suur erand statistilisest keskmisest.
Pooldan akadeemik Andres Metspalu hiljutist seisukohavõttu: tippsportlane vajab paljudes küsimustes, mis hõlmavad nii treeningut kui dopingukahtluste lahendamist, isikupärast lähenemist tema geneetilist koodi arvesse võttes.