Spordimaailma suurima päti võikad paljastused

Bryan Fogeli eesmärk oli vändata dokumentaalfilm dopingu tarvitamisest, aga selle käigus paljastas ta Venemaa riikliku dopingusüsteemi. Foto: AP/Scanpix

Venemaa suurimat (paberite järgi anti)dopingulaborit juhtinud Grigori Rotšenkov räägib uues dokfilmis siiralt, kuidas ta aitas aastaid ajada Venemaa riiklikku spordipettust. Kas ka ausalt, seda ei tea täpselt keegi.

«Ajal, mil valelikkus on üldlevinud, muutub tõe rääkimine revolutsiooniliseks käitumiseks.» Selle George Orwelli romaanist «1984» pärit tsitaadiga algab Bryan Fogeli dokumentaalfilm «Ikarus», mille algidee oli aastase dopingukuuri abil tuvastada sportlase sooritusvõime kasv. Tegelikkuses sai jaanuaris Sundance’i filmifestivalil esilinastunud ning nüüd Netflixi kaudu kõigile huvilistele kättesaadavast tükist pilguheit Venemaa sportlaste aastakümnetepikkusesse dopingu tarvitamisse.

Aga alustada tuleb algusest: Fogel lõi 2014. aastal kaasa Haute Route’i velotuuril, seitsmepäevasel Alpides toimuval amatöörratturite võistlusel, kus saavutas lõpuks 440 sportlase seas 14. koha. Mees seadis endale järgmiseks aastaks eesmärgi – tarvitada dopingut nagu kunagi Lance Armstrong, pääseda vahelejäämiseta (seitsmest Tour de France’i tiitlist ilma jäänud Armstrongi kukutasid lõpuks meeskonnakaaslaste tunnistused, mitte positiivsed dopinguproovid) ning näidata märkimisväärselt paremat tulemust.