Eesti meeskond võitleb seiklusspordi MM-võistlustel kõrge koha eest
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
14. august 2017, 22:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti esindus Estonian Ace Adventure liigub Ameerikas Wyomingis seiklusspordi maailmameistrivõistlustel kahe päeva järel koos kolme Prantsuse ja ühe USA võistkonnaga suhteliselt lähestikku 4.-8. kohal. Kõik viis meeskonda mahuvad kahe tunni sisse.
Eesti võistkond koosseisus Silver ja Rain Eensaar, Timmo Tammemäe ja Mariann Sulg kuulub nende kaheksa esinduse hulka, kes on konkurentis jäänud 46 meeskonnast teistega selge vahe sisse teinud.
Esimesel ööpäeval tuli meeskondadel sõita poolteist tundi täispuhutud väikestel kummipaatidel ehk pack-raftidel, seejärel liikuda 14-15 tundi jalgsi ja sinna otsa vändata kümmekond tundi ratastel. 70% ehk umbes 500 kilomeetrit kogu võistlusest läbitakse jalgratastega.
Teine ööpäev algas pisut enam kui 60 km pikkuse jalgsietapiga, millele järgnes taas pikk, rohkem kui 260 km pikkune rattaetapp. Osalejatelt on kuulda, et pealtnäha lihtsaid kaardile märgitud teid pidi liikumine on tegelikkuses tunduvalt keerulisem, sest näiteks karjateed on tihti ebamääraselt tajutavad ja mägedes on radu rohkem, kui suures mõõtkavas kaart neid kajastab. Ka väsimus ja unevõlg teevad oma töö ja nii võib isegi lihtsates kohtades vigu teha.
Peamiselt kimbutavad võistlejaid kurnatus, jalavillid ja lihtsalt vigastused.
Et pikale rattaetapile vähegi vaheldust luua, siis saavad võistlejad vahepeal sooritada köielaskumise harjutuse ja ronida maa-aluse jõe uuristatud koobastes Sinksi kanjonis.
Kolmanda päeva alguseks on liider, Uus-Meremaa võistkond Seagate Eesti meeskonnal eest ära seitsme tunniga, kolmas koht on eestlastest kolme tunni kaugusel. Teist ja kolmandat kohta hoiavad kaks kogenud Rootsi võistkonda, Swedish Armed Forces ja Haglöfs Silva. Teist kohta hoidev SAF jääb Seagate’ist maha 3-4 tundi.
Selle reportaaži edastamise ajal olid kõik kaheksa seni kiiremat võistkonda ülipikal rattaetapil, millest, kui Seagate ja SAF kõrvale jätta, on ülejäänutel veel ligikaudu kolmandik sõita. Rattaetapile järgneb ligi 70 km trekkimist ja seljakoti-parvetamist ning lõpuks veel poolsada kilomeetrit ratastega finišisse Wyomingi osariigi suuruselt teises linnas Casperis.
Nagu pikkadel distantsidel ikka, kujuneb lõpp eriti raskeks ning olulist rolli hakkab mängima võistkondade unetaktika.
Kuus võistkonda on erinevail põhjusil katkestanud ja veel kuus üritavad jätkata väljaspool arvestust olukorras, kus näiteks mõni võistkonnaliige on pidanud võistluse pooleli jätma, aga ülejäänud soovivad jätkata. Peamiselt kimbutavad võistlejaid kurnatus, jalavillid ja lihtsalt vigastused. Võistlus algas väga kiirete allavoolu aerutamise ja sellele järgnenud pikalt headel teedel rattaetapiga, mis tekitas kiusatuse lennukalt pingutada ning võis panna unustama, et ees ootab rohkem kui 700 km liikumist maastikul. See sai nii mõnelegi hiljem saatuslikuks.
Eesti võistkond, kes hoiab seiklusspordi üleilmses edetabelis kuuendat kohta, on saanud senistelt MM-lt parimana kaks aastat tagasi 5. koha.
Ülevaate edastas Arthur Raichmann