:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2017/08/22/7016219t1h3d6a.jpg)
Möödunud nädalal USAs Wyomingi osariigis toimunud seiklusspordi MM-võistlustel saavutas Eesti võistkond ACE Adventure koosseisus Mariann Sulg, Timmo Tammemäe, Silver Eensaar ja Rain Eensaar 19 riigist pärit 58 võistkonna konkurentsis kõrge 6. koha.
Eesti sai seiklusspordi MM-võistlustel kõrge 6. koha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kokku kulus eestlastel 760 kilomeetri pikkuse võistlusraja läbimiseks 86 tundi 55 minutit ehk kolm ja pool ööpäeva. Kolmandat aastat järjest võistluse võitnud Uus-Meremaa võistkonnale Seagate kaotas Eesti esindus veidi üle seitsme tunni. Koht esikolmikus jäi eestlastest veidi rohkem kui kahe tunni kaugusele.
/nginx/o/2017/08/22/7016233t1h3560.jpg)
Edasise ülevaate edastas Postimehele Eesti võistkonna liige Silver Eensaar:
Eestlasi ehmatas veehoidla poole matkates lõgismao nägemine puhmaspõõsas, mistõttu liiguti edaspidi väga ettevaatlikult.
Võistlus algas Wyomingi osariigi lääneosas paiknevast Grand Tetoni rahvuspargist, mis jääb maailma vanimast, kuumaveegeisrite poolest kuulsast Yellowstone’i rahvuspargist otse lõunasse. Esimesel kahel ööpäeval läbisid võistlejad tähistamata rajal kaardi järgi orienteerudes 30 km kummipaatidel, 135 km maastikuratastega ja 145 km jalgsi mägisel Gros Ventre kõnnumaal ja Wind Riveri mäeahelikus. Kokku tuli võtta üle 6000 tõusumeetri ja liikuda palju radadeta maastikul ligi 3000 meetri kõrgusel üle merepinna.
Eestlased, kes on maailma jooksvas edetabelis 6. kohal, püsisid võistluse esimesest ööst alates esikümnes, kaotades küll paljudele tippvõistkondadele mägisel maastikul liikumiskiiruses, aga kompenseerides selle kindla orienteerumisega.
/nginx/o/2017/08/22/7016221t1hb725.jpg)
Võistluse teine pool kujunes pingeliseks ja põnevaks. Kolmanda võistlusöö veetis enamik võistkondi kruusastel ja liivastel preeriateedel, läbides ratastel kokku üle 300 kilomeetri South Pass Cityst läbi Sinksi kanjoni Pathfinderi veehoidlani. Samasuguse teekonna vastupidises suunas (jättes küll vahele Sinksi kanjoni kaljuronimise lisaülesande) läbisid 19. sajandi keskpaigas kümned tuhanded Ameerika idakaldalt läänekaldale teel olnud emigrandid – uusasunikud, kullaotsijad ja ka usuvabadust otsivad mormoonid.
South pass on lai madal sadul Kesk- ja Lõuna-Kaljumägede vahel, mis avastati aastal 1812 ja mis lihtsustas oluliselt teekonda Ameerika läänekaldale. Wyomingis kulgesid rändajad peamiselt üht teed pidi, et pärast Kaljumägede ületamist South Passi kaudu hargneda eri suundades: mormoonid suundusid Utah’sse, kullaotsijad Californiasse ja põlluharijad Oregoni.
/nginx/o/2017/08/22/7016231t1h41c0.jpg)
Nagu kakssada aastat tagasi, kulges ka seiklussportlastel see pikk teekond peaasjalikult viljatus preerias, kus päeval on väga palav ja öösel jahe. Preerias on teid vähe, kuid kui nendel vähestel ristmikel vale tee valida, saad veast teada alles mõne aja pärast. Objektide vähesus ei võimalda lihtsalt millegi järgi eksimusest aru saada.
Kolmandal ööl tegid mitmed võistkonnad unepuuduses vigu ja neljanda võistluspäeva hommikul oli seis rajal nii tihe, et kokku said kohtadel 4.-7. liikunud kaks prantslaste võistkonda LSN ja Naturex, ameeriklaste Adventure Medical Kits ja eestlaste ACE Adventure. Ühise hoogsa rattasõiduga jõudsid nad eelviimaseks vahetusalaks võistluse 70. tunnil vaid poole tunni kaugusele teisel-kolmandal kohal liikunud Rootsi võistkondadest Haglöfs-Silva ja Rootsi Armeevõistkond.
/nginx/o/2017/08/22/7016227t1h9841.jpg)
Eelviimaseks etapiks oli kokku umbes 70 km pikkune teekond Pathfinderi ja Alcova veehoidlatel ning North Platte jõel ning kallastel. Liikuda võis nii jalgsi kui kaasaskantavate kummipaatidega. Veehoidlani jõudmiseks matkati 8 km läbi künkliku preeria ja leida tuli ka kontrollpunkt, mille asukoht oli muutuva veetaseme tõttu segane. Kõige edukam oli kontrollpunkti leidmisel Prantsuse võistkond LSN, kes rebis pundil eest. Eestlasi ehmatas veehoidla poole matkates lõgismao nägemine puhmaspõõsas, mistõttu liiguti edaspidi väga ettevaatlikult.
/nginx/o/2017/08/22/7016239t1hd967.jpg)
Esimesel 12 km pikkusel veehoidla ületusel otsustasid eestlased kummipaatides silma korraks kinni lasta, et ilmselt neljandasse öösse mineva võistluse jaoks kaheses paadis üksinda aerutades vaheldumisi uneminuteid koguda. Eelmise kolme öö peale oli magatud kokku kahel korral kolmveerand tundi, mis päevasel ajal liikudes eriti tunda ei andnud. Kuid oli selge, et neljandale ööle niimoodi vastu minna ei saa. Teised võistkonnad olid eelnevatel öödel maganud mõnevõrra pikemalt ja seetõttu jäid üksi aerutanud eestlased kokurentidest veidi maha ning taandusid seitsmendale kohale.
Pärast Pathfinderi veehoidla ületust pidid võistlejad leidma tee tammist alla Freemonti kanjonisse, kus tuli läbida kolmekilomeetrine kärestikuline lõik kaljurahnude vahel. Seejärel uuesti paadid veest välja ja 8 km jalgsi Alcova veehoidlani. Prantslaste LSN sai seal endale üllatuseks kätte Rootsi võistkonnad ja oli tõusunud eduka etapiga seitsmendalt kohalt juba hõbemedali positsioonile. Eestlased tegid sellel jalgsilõigul jälle väikese taktikalise vea, lastes kummipaadid jalgsilõiguks tühjaks. See tähendas, et uuesti veele minemiseks tuli kulutada viis minutit nende täitmiseks. Ees liikunud konkurendid jooksid aga täis paatidega ja suurendasid edu veelgi.
/nginx/o/2017/08/22/7016241t1h3a37.jpg)
Õhtuks olid kõik vahetud konkurendid 10-15-minutiliste vahedega laial North Platte jõel ja pimeduse laskudes võitlemas jaheduse, unepuudusest tekitatud ebataju ja väsimusega. Päeval vahespurdi teinud Prantsuse võistkond LSN oli enda võimeid üle hinnanud ja tulemuseks oli ühe kurnatud võistkonnaliikme teadvuse kaotus paadis. Neile oli võistlus läbi: hüpotermilise ja üleväsinud võistleja tuli viia arstide hoole alla.
See tähendas, et Rootsi võistkonnad olid taas 2. ja 3. kohal ning alustasid enesekindlalt viimast, 54 km pikkust rattaetappi üle 1000 meetri kõrguse Casperi mäe finišisse. Nimelt oli Rootsi Armeevõistkond osalenud kaks aastat varem samas kohas võistlusel ja sama teed mööda Casperi mäge ületanud. Liigne enesekindlus maksis neile aga kätte: teele juhatav silt, mida nad ootasid, oli kadunud ja ärapööre tuli teha vaid kaardi järgi. Rootslased kihutasid ärapöördest mööda.
/nginx/o/2017/08/22/7016251t1h10cf.jpg)
Haglöfs-Silva taipas esimesena, et midagi on valesti ja pööras otsa ringi, jäädes teisele positsioonile. Armeelased sõitsid aga vales suunas üle 5 km ja lasid sellega mööda tagant lähenenud ameeriklaste Adventure Medical Kitsi.
Eestlased jäid sellest võimalusest võistlejaterivis tõusta kahjuks ilma, kuna teiste võistkondadega võrreldes vähem magatud uni andis neljandal ööl väga tugevalt tunda ja kiirus jõel jäi konkurentidest viletsamaks. Samas oli Eesti võistkonna positsioon üsna kindel: prantslaste LSNi katkestamise tõttu oli tõustud kuuendale kohale, tagant olid jälitajad mitme tunni kaugusel.
/nginx/o/2017/08/22/7016249t1h81f4.jpg)
Viimane mäeületus oli Eesti võistkonnale kurnav ja vaevaline, kuid finiši lähedus andis jõudu ja veidi pärast kella kolme neljandal võistlusööl laskusid eestlased tuledesäras Casperi linna finišikaare alla.
Kuues koht on seiklusspordi MMil eestlaste läbi aegade paremuselt teine. 2015. aastal Brasiilias lõpetas võistkond 5. kohaga.
/nginx/o/2017/08/22/7016245t1h2a0f.jpg)
Järgmised, 2018. aasta seiklusspordi MM-võistlused peetakse novembrikuus India ookeanis asuval Reunioni saarel. Prantsusmaale kuuluv vulkaaniline saar on tuntud oma metsiku maastiku poolest: seal on järsud vulkaanilised mäed ja orud, palju on koski, rannik on kaljune. See kõik teeb Reunioni saarest seiklusspordi ekspeditsiooni korraldamiseks ideaalse paiga. MMile pääsemiseks tuleb enne edukalt läbida üks üheksast eelvõistlusest, mis toimuvad tuleval aastal Belizes, Austraalias, Paraguais, Lõuna-Aafrikas, Hiinas, Ecuadoris ja USAs. Ainukese Euroopa eelvõistlusena toimub 12.-18. augustil Läänemerd Rootsist läbi Ahvenamaa Soome ületava võistlustrassiga Nordic Islands Adventure Race.
Võistlusrada, võistkondade gps-jäljed ja tulemused: http://live.arworldseries.com/arwc17/
Rohkem infot: http://www.arworldseries.com