Joosep Susi: kuidas jälgida sporti?

Maadlusmatil näeb kahetsusväärselt sageli, et võitja ei austa alistatut. Foto: REGIS DUVIGNAU/REUTERS/SCANPIX

Lausa kummaline, kuidas tänapäeval ülistatakse tippsporti. Isegi spordi laiemat rolli käsitledes jõutakse tühjade tõdemusteni (levinuim näide: sporti on tarvis, sest see toodab eeskujusid, mis tagab korraliku järelkasvu vms).

Õige julm näib aga üleskutse unistada suuremalt. Teha sporti, sest sedaviisi võib sündida uus Kanter või Klavan! Valdav osa sportlasi kukub ju haledalt ja anonüümselt läbi! Spordi eripära üks tuumsemaid külgi seisnebki selles, et enamik sportlasi on hilisteismelistena mõistnud, et nende suured unistused ei täitu. Usutavasti jõuab unistuste ja argipäeva vältimatu konflikt just sportlastele kõige varem pärale! Sport kubiseb keskpärasusest, nurjunud lootustest, ebaõnnestunud atleetidest, kaotajatest. Eks ole tegu paljuski kõikide eluvaldkondade loogikaga, ent spordi puhul joonistub muster mudelina iseäranis hästi välja.

Sestap on mul viimasel ajal kujunenud harjumuseks jälgida sporti üksnes sekundaarsete sportlaste kaudu, jälgida esikolmiku asemel tagantpoolt kolmanda higipritsmeid, valugrimasse, fokuseerida esmapilgul mõttetuid detaile. Eesti spordile kaasa elamiseks näikse säärane vaatamisstrateegia üpris kenasti passivat. Sport muutub hoopis kaunimaks, sügavamaks, mitmetahulisemaks. Kui võidujoovastuses eeskujud unustada, tekib sageli tunne, et sport koosnebki üksnes õpetlikest ja väikestest ebaõnne-lugudest.