Hääletuse lõpuni on jäänud

Eesti poksitreener: sajandi poksimatši võitnud Mayweatherist on ka paremaid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Floyd Mayweather ja Conor McGregor.

FOTO: SCANPIX

Poksianalüütik ja -treener Ülo Telgmaa analüüsib lühidalt nädalavahetusel toimunud poksimatši ameeriklasest Floyd Mayweatheri ja iirlasest Conor McGregori vahel.

Enne sajandi matši (mõne arvates ka farss) ei osanud ma võitja kohta selget seisukohta võtta, aga olin siiski tugevalt Mayweatheri poole kaldu. Samas McGregori noorus ja füüsiline vorm andis põhjust arvata, et tema löögitugevus ja üldse teravus annab talle teatud eelise. Ent klassikaline poks ja niinimetatud puurivõitlus on nii vormilt kui ka sisult siiski oluliselt erinevad.

Selles kohtumises kehtisid teatavasti poksireeglid. Mayweatheri kreedo oli nahkkindamehele iseloomulik liikumine, eelkõige jalgade töö, tagamaks tõhusat kaitset, ja muidugi mitmekülgne löögiarsenal, mida ta näib valdavat selgelt paremini kui tema vastane.

Lootsin Mayweatherilt muidugi sisukamaid lahendusi, kuid ju ta mõtles enda neljakümnenda eluaasta peale ja valis lihtsama tee. Valik õigustas end, sest McGregori löögiarsenal on puudulik, nagu selgus. Ameeriklase poolenisti umbkaitses surveavaldamine (loe: peale käimine) väsitas tublisti iirlast, sest kaitsesse ja eeskätt õhku rapsivad löögid on väga väsitavad.

12. raundiks ei olnud McGregor ilmselgelt valmis, sest teatavasti lubas ta ju loo lõpetada juba 1. raundis… Lisaks puudub tal oskus sooritada lühikesi teravaid lööke kehasse, keskdistantsilt, mis võinuks tuua mõningast edu Mayweatheri valitud taktika vastu. Jalgade töö oli sootuks olematu, lõug oli püsti ja puudusi oli teisigi. On siililegi selge, et McGregoril puudub selge poksikool. Mida sellest järeldada? Seda, et kikk- ja taipoksijad ning puuris kaklejad jäägu ikkagi oma liistude juurde.

Siinkohal kõrvalehüppena teadmiseks ka Eesti poksijatele, et vähemalt 20–30 protsenti löökidest (sealhulgas petteliigutused) tuleks sooritada keha suunal. Täna, viimaste aastate Eesti meistrivõistluste finaalide taustal väidan (olen üritanud löökide jaotust lugeda), et piirdutakse napilt viie protsendiga.

Mayweatheri profikarjäär on muidugi muljetavaldav (50:0), kuid see ei tähenda veel seda, et teda võiks seada etaloniks, sest on paremaid. Täna on temast vaieldamatult paremad viimasel aastakümnel ilma teinud ukrainlane Vassõl Lomatšenko ja temaga paralleelselt arenev Olekasndr Ussõk. Mõlemad on Lomatšenko seeniori õpilased. Ja neil mõlemal on eeskujulik jalgade töö ja mis põhiline, samaaegselt kaasnev erinevate löökide tulv. Olen üpris kindel, et juba täna on Ussõk suuteline üle mängima Vladimir Klitško võitnud Anthony Joshuat.

Tagasi üles