Mart Soidro: terves kehas terve vaim

President Kersti Kaljulaid poolmaratoni finišis Foto: Erik Prozes

Eelmisel nädalavahetusel ja ka järgmistel päevadel pakkus palju kõneainet Tallinna Maraton, kus kolme päeva jooksul osales üle 18 000 liikumisharrastaja 56 riigist. Ja nagu ikka nii mastaapsete ürituste puhul, leidub voolule vastu ujujaid, kes siunasid sotsiaalmeedias nii korralduskomiteed kui ka provokatsioonile allunud jooksjaid-kõndijaid. Ajuti jäi mulje, et selliseid kannatusi koges kesklinna ja Kalamaja rahvas viimati 1944. aasta märtsipommitamise ajal.

Veerandsada aastat tagasi ilmestasid Tallinna linnapilti reklaamplakatid «Käes on «Rumba» aeg». Vanemad inimesed ehk veel mäletavad  neid uuenduskuuri läbi teinud halbu sigarette, mida tõmmati viimases hädas. Mäletan, et kõmpisime Mart Juurega ilmselt samal trassil, kus 25 aastat hiljem toimus jooksuüritus ja seda plakatit nähes ta ehmatas: «Kas olukord on tõesti nii hull?!?»

Nüüd on käes jooksuaeg. Mäletan, et esimesed terviserajad tekkisid okupeeritud Eestis 80ndate aastate alguses. Eks sporti tehti ju ka vene ajal, aga vähemasti Saue Sarapiku-nimelisel terviserajal oli tavaliselt kohal peale minu veel vaid üks villastes dressides taat, kes palki sikutas. Saue oli siis alev, kõik tundsid praktiliselt kõiki ja üldlevinud arvamus oli, et vanamees on veidrik. Nüüd? Minge ilusa ilmaga ükskõik millisele terviserajale ja te kohtate seal sadu spordisõpru.  «Minge metsa!» nagu soovitasid jooksuvastased Facebookis.