Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/10/7087003t1h61ce.jpg)
Eelmisel nädalavahetusel ja ka järgmistel päevadel pakkus palju kõneainet Tallinna Maraton, kus kolme päeva jooksul osales üle 18 000 liikumisharrastaja 56 riigist. Ja nagu ikka nii mastaapsete ürituste puhul, leidub voolule vastu ujujaid, kes siunasid sotsiaalmeedias nii korralduskomiteed kui ka provokatsioonile allunud jooksjaid-kõndijaid. Ajuti jäi mulje, et selliseid kannatusi koges kesklinna ja Kalamaja rahvas viimati 1944. aasta märtsipommitamise ajal.
Veerandsada aastat tagasi ilmestasid Tallinna linnapilti reklaamplakatid «Käes on «Rumba» aeg». Vanemad inimesed ehk veel mäletavad neid uuenduskuuri läbi teinud halbu sigarette, mida tõmmati viimases hädas. Mäletan, et kõmpisime Mart Juurega ilmselt samal trassil, kus 25 aastat hiljem toimus jooksuüritus ja seda plakatit nähes ta ehmatas: «Kas olukord on tõesti nii hull?!?»