Transiitsoonis läks kaduma mõne mängija varustus, sealhulgas kedrad, putsad ja pallid. Paartalu sõnul pidi nii mõnigi meeskonnakaaslane endale hotellist uue varustuse ostma, võltsputsade eest kasseeriti 150-200 USA dollarit.
«Putsad olid väga odava kvaliteediga, mõned vale suurusega. Esimeselt treeningult tagasi hotelli jõudes olid aga kõik meie asjad üles leitud ja tagasi toodud.»
Ka elamistingimused olid Paartalu sõnul täiesti teistsugused – internetti polnud ning televiisorites mängis vaid kanal, kus näitas Kim Jong-uni tegemisi. «Propaganda algab niipea kui sisse astud. Küsid endalt kogu aeg: «Kas see on tõeline?» Igal pool olid majasuurused postrid Kim Jong-uni isast ja vanaisast. Kõik on väga patriootlikud.»
Ometi hakkas Paartalu vaevama mõte: kui Pyongyangis on 2,6 miljonit inimest, siis kus on need ülejäänud 23 miljonit inimest? Ometi olid kohalikud sõbralikud, kuigi otsa eriti vaadata ei julgenud. «Palju suhtlust polnud, aga «Tere» öeldes vastati ning naeratati,» rääkis Paartalu.
Kuigi korduskohtumine mängiti 0:0 viiki, ei lastud mängijaid varem välja kui alles kahe päeva pärast. 15. septembri hommikul ärgati aga mürina peale –Põhja-Korea oli üsna pallurite hotelli lähedalt tulistanud välja järjekordse raketi. Rakett kukkus alla Vaikses ookeanis, umbes 2000 kilomeetrit Hokkaidost idas.
«Hotellist lahkudes ütles meile administraator, et kui oleksime kell kuus hommikul hotellist välja läinud, näinuks me, kuidas rakett üle meie peade lendab. See lasti õhku lennujaamast ning trajektoor oli niivõrd selge, et seda võinuks kõik jälgida. Vaatasime üksteisele otsa ning peas vasardas vaid üks mõte: «Kaome siit kust kurat!»
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
/nginx/o/2017/09/19/7117601t1hec8e.jpg)