Korvpallilegendid Krikun, Tammiste ja Salumets naasevad üheks õhtuks publiku ette

Tartu Kalevi korvpallimeeskonnas mänginud ja EPA spordiklubi juhtinud Jüri Viigipuu astus läinud nädalal üle pika aja sisse Maarja kirikusse, kus ta on sportlasena toonases EPA võimlas higi valanud ja kaua töötanud. «Maarja kirik on Tartule ja Eestile väga tähtis koht, sel hoonel on tohutu sisu,» ütles ta seal vanu aegu meenutades. Foto: Margus Ansu

Maarja kirikus taaselustub kolmapäeval EPA võimla aeg. Spordilegendid heidavad pintsaku seljast ja kirikus saab teoks korvpalli vastasseis. Tartu Kalev vs. TÜ Rock. Tartu Postimees uuris, mis küll toob 1960. ja 1970. aastatel selles võimlas rassinud mehed kaugemalt ja lähemalt kokku. 

Mis siin kõik on olnud ja kes siin kõik on olnud! Tartu Maarja kirikust möödudes tabab end alati selliselt mõttelt aastatel 1960–1965 Tartu Kalevi esindusmeeskonda kuulunud korvpallur ning aastatel 1965–1992 Eesti põllumajanduse akadeemia (EPA) spordiklubi juhtinud Jüri Viigipuu (79).

Läinud neljapäeval astus ta üle pika aja taas kirikusse sisse. «See on Tartule ja Eestile väga tähtis koht, mis tohutu sisu sel hoonel on olnud,» ütles ta seal ringi vaadates. «Kui 1961. aastal esimest korda siia tulime, tundus see nii suur – Tartus teist sellist nii suurt võimlat siis polnud. Ja tohutult palju rahvast oli võistlusi vaatamas. Siin käisid toona kõik suured võistkonnad, CSKA (Tsentralnõi Sportivnõi Klub Armii – toim), Riia Vef, Kaunase Žalgiris. Piletid broneeriti, inimesi oli nii palju, et ei saanud liigutadagi. Rõdud olid raudsiinidega tihedalt kinnitatud, et õnnetust ei juhtuks. Korvpall oli meile ja linnale väga tähtis.» 

Laevapiletid ostetud!

Toonane Tartu ning Eesti au ja uhkus oli korvpallimeeskond Tartu Kalev. Et mujalt pärit poisid, näiteks Peeter Metsar, Valdo Suurkask ja Priit Tomson, saaksid Tartu Kalevis mängida, pidi neil olema ülikoolilinnas ametlik elukoht. Siingi aitas hädast välja kirik, kaugema kandi mehed kirjutati sisse sinna. 

«Eks nad hotellis elasid,» märkis Jüri Viigipuu. «Aga siis oli kord selline, Tartu võistkonna mees pidi olema Tartusse sisse kirjutatud ja neil oli sissekirjutus aadressil Pälsoni 1.» 

Ja mitte ainult korvpall ei täitnud EPA võimlat rahvaga. Kirikus ukse poolt vaadates vasakule jäävat rõdu silmitsedes meenus Jüri Viigipuule akrobaatikavõistlus, mille ajal läks rõdul lahti tulekustuti. «Akrobaatika oli väga popp, saal oli rahvast pilgeni täis,» rääkis ta. «Kes seda teab, kuidas see tulekustuti lahti läks. Aga viga ei saanud keegi ja keegi ei pahandanud.»

Meeskonnad on üles rivistatud, EPA võimla pilgeni rahvast täis, mäng võib alata. Foto: Heldur Karro / Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Kolmapäeva õhtul on ta Maarja kirikus jälle platsis ja platsil, sest Eestis, Nõukogude Liidus, Euroopa ja maailmameistrivõistlustel ning olümpial säravaid medaleid välja mänginud Tartu Kalevi korvpallurid jätavad seal hüvasti EPA võimlaga ja võistlevad vabavisetes TÜ Rocki meestega. «Trenni ma ei tee, trenni ajad on möödas, tulen vanast rasvast,» ütles Jüri Viigipuu. 

Kolmapäeval on Tartus platsis ja platsil ka 1990. aastast vaheldumisi Helsingis ja Tallinnas elav ning Helsingis viis päeva nädalas korvpallipoisse treeniv Anatoli Krikun (69). «Laevapiletid on ostetud. EPA võimla oli mu teine kodu, ei saa kuidagi tulemata jätta,» kinnitas ta. 

See oli 1961. aasta sügisel, kui toona 13-aastane Anatoli Krikun koos klassivennaga EPA võimla saali astus. Saali nurgas oli pallikapp, selle juures seisnud treenerid Ilmar Kullam ja Harri Russak küsisid: «Poisid, mis tahate?« Vastuseks tuli: «Korvpalli mängida!»

«Pärast ülikooli lugesin üht psühholoogiaartiklit, seal oli öeldud, et esimene treener on väga tähtis,» rääkis Anatoli Krikun. «Minu esimene treener oli Kullam, siis Russak, vahepeal ka Laos ja jälle Kullam. Siis hakkasime tõusma.»

Seal oli mingi magnet

Mis tegi EPA võimlast Anatoli Krikunile teise kodu? Oli see päevas kaks korda trennis rassimine või mängude ajal pilgeni täis saalid ja võidujuubeldused? «Noorest peast ei saanud sellest asjast aru, aga vanemana, kui endal juba lapsed olid, mõistsin, mis seal oli,» vastas Anatoli Krikun. «Teate, kirik on ikka kirik. Seal oli mingi magnet, mis tõmbas mind ja teisi sinna kõvasti, ka peale trenni.»

Trennivälisest ajast EPA võimlas rääkides meenutas ta esimesena komandant Atsi, mahlaka ütlemisega Viktor Laatsi. «Hea seltskond oli seal,» kiitis Anatoli Krikun. «Rääkisime tõsiseid asju, tegime nalja. Käisime seal ka, vabandust, pläramas nagu noored ikka.»

Teisalt võis ta sinna minna ükskõik mis ajal, alati leidus mõni nurk, kus teda keegi ei seganud ega tema kedagi seganud. «Seal olid ju kogu aeg ka teised korvpallihullud ja nii ma nendega tundide viisi maadlesin,» rääkis Anatoli Krikun. Oli ka väike kangiruum. Seal oli kõik, mida hing ja keha ihkas.»

No ja see põrand! «Minu elus on see maailma parim põrand,» ütles Anatoli Krikun. «Tavaliselt on põrandad betooni peal, seal oli põrand vaiadel. Kui tahtsid hüpata, siis põrand vedrutas, andis sulle hoogu juurde. Alla tulles jälle vetrus, võttis su pehmelt vastu, põlved ja selg ei saanud viga. Hea õhk oli seal, kiriku paksud seinad ei lasknud tänavalt müra sisse. Sellised väiksed nüansid oli seal, mis loevad.»

Mõistagi on kolmapäeval Tartus platsis Tartu Kalevi kapten Priit Tomson (74). «Olen kohal, kirjade järgi ju lausa elasin kirikus ju mitu aastat,» ütles ta, «Aga platsile ma ei lähe, käsi ja õlg on haiged.»

Priit Tomson mängis Tartu Kalevis aastatel 1963–1970 ehk Tartu Kalevist Tallinna Kalevi saamiseni. «Ühel ajal hakati esitama nõudmisi, kui palju pealtvaatajaid peab saali mahtuma,» rääkis Priit Tomson. «Tallinnas oli just nõuetele vastav Kalevi spordihall valmis saanud ja nii kolisid mängud Tartust sinna.»

Trennid EPA võimlas aga jätkusid. «Olid ajad! Ilus! Elu ülikool,» võttis ta EPA võimlas rassitud aastad kokku. «Seal sai kõvasti tööd tehtud, suhted olid normaalsed. Noorena alustasin, kõik oli uus ja huvitav, liidu meistrivõistlusteks valmistumine. Treener Kullam lasi mul kohanduda, ta lasi teha vigu ja lasi neist õppida, ei pannud noort vea pärast varumeeste pingile istuma.»

Vana rasva on kõvasti

Varumeeste pingil ei istu kolmapäeval ka Aleksei Tammiste (71), temagi on platsil. «Taevake, vaba Eesti ajal pole ma selles majas käinudki,» ütles ta. «Peab ikka sellises asjas kaasa lööma, kui kutsutakse. Vana rasva on küll kõvasti, kuid ajad on teised, eks mõned hädad on küljes, aga teeme ära, hing on sees!»

Tartu Kalev, ajaleht Edasi karikaturniiri võitja, Jüri Viigipuu mäletamist mööda 1970. aastal. Tagareas vasakult Jaan Lentsius, Tõnno Lepmets, Jaak Lipso, Peeter Metsar, Kalle Ilves, Jaak Salumets. Esireas vasakult Aleksei Tammiste, Heino Lill, Anatoli Krikun ja Jüri Viigipuu. Foto: Erakogu

Kalevi eest hakkas Aleksei Tammiste Tartus mängima 1965. aastal. «Ta oli nagu rohkem higi ja vaeva koht,» meenutas ta EPA võimlat. «Mänge oli seal lõpus vähem, rohkem olime seal trennis. Sinna oli alati mõnus minna – Viktor  Laats, vana korvpallur, töötas seal. Temaga oli hea kontakt.»

Kuigi 1960. aastatel oli EPA võimlas Tartu ainus normaalmõõtmetes korvpalliplats, oli see saal tema sõnul siiski väike. «Vast viissada inimest mahtus sinna,» ütles ta. «Aga ükskord pressisime võimlasse 2000 inimest ära! See oli suvel, pidasime Vallikraavi tänava väljakul Eesti–Soome maavõistlust. Keset mängu hakkas vihma sadama, läksime võimlasse. Kuidas rahvas sinna ära mahtus, ei saa aru, aga ära mahtus.»

Jüri Viigipuu mäletab seda päeva hästi, ime, et tookord kirikule uksed ette jäid. Nii toonase kui praeguse Tartu korvpallipubliku kohta kuuleb temalt vaid kiidusõnu. «Käin ikka mänge vaatamas ning Tartu korvpallipublik on fanaatiline ja tõelise sisuga ka praegu,» ütles Jüri Viigipuu, «Inimesed seisid ja seisavad nüüdki kas või teise jala peal, aga ühtki halba sõna ei kuule. Korvpall oli meile ja linnale väga tähtis ning on väga tore, et see on ka praegu nii.»

KOMMENTAAR

Jaak Salumets Foto: Mihkel Maripuu

Jaak Salumets, Eesti korvpalliliidu president

Viimati käisin EPA võimlas eelmisel sajandil. Kolmapäeval olen kohal, platsile ma ei lähe, aga tulen, kuidas teisiti?! Mu esimesed Kalevi-aastad möödusid seal, alates 1967. aasta sügisesest mängisin EPA võimlas paar-kolm aastat Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. 

EPA võimla oli toona Tartu ainus suur võimla, ainus koht, kus oli normaalmõõtmetes korvpalliplats hea vetruva põrandaga, mis ei hakanud jalgadele ega seljale. Et kas EPA võimla oli Eesti korvpalli sünnikoht? Mulle paatoslik jutt ei meeldi, aga noh, Tartu Kalev mängis siis Nõukogude Liidu meistrivõistlustel ja väga edukalt. Seal käisid kõvad lahingud, peamiselt Tartu ja Tallinna vahel. Siis oli puhas sport, seda tehti tõsiselt. Nüüd on sport läinud meelelahutuseks, aga tegelikult on see raske töö.

Olen Eestis palju saale näinud, aga see oli omamoodi: kirik täitis spordisaali ülesannet ja tegi seda väga hästi, seal harisid väga paljud oma keha. Võimlas oli üks huvitav kell, mis käis, nagu ise tahtis. Võimlas töötanud Viktor Laats, keda kutsusime Atsiks, liigutas seda ja kell käis siis nii, kuidas vaja oli, eriti Tartu meeskonna mängu ajal. Laats oli koloriitne kuju, ei käinud temata kellgi.

Selline on elu, seda tuleb vaadata huumoriga. Nüüd saab sellest vanast hoonest jälle õige asi – kirik. Ikka väga kaua läks selle õige asjani jõudmiseks aega. Ei ole mõtet arutada, kes oli süüdi selles, et Maarja kirikus oli võimla, elame liiga palju minevikus. Oli, mis oli, edasi tuleb minna, tulevikku vaadata, mitte süüdlasi otsida.

Mul on ainult helged mälestused Maarja kirikust, selle saalist ja inimestest, kes seal sporti tegid ning töötasid. Väga kihvt aeg oli! Tartu vaim võiks jälle rohkem tõusma hakata. 

Hüvasti, EPA võimla!

 

• Tartu pommitamise ajal 1941. aastal hävis suur osa Maarja kirikust, alles jäid vaid seinad ja kiriku kell. Pärast sõda ei saanud kogudus oma kirikut tagasi. Et kiriku säilinud müürid võeti muinsuskaitse alla, pääsesid need lammutamisest ja kiriku asemele hruštšovkat ei ehitatud. 1956. aastal anti kiriku varemed Eesti põllumajanduse akadeemiale (EPA). 1961. aastal avati seal spordikompleks, EPA võimla. Omanik, Maarja kogudus sai kiriku tagasi pärast maaülikooli uue võimla valmimist augustis 2009. Õige pea algavad kirikus ehitustööd, SA Tartu Maarja Kirik ja kogudus soovivad selle 2019. aasta juubelilaulupeoks ja vabariigi 100. aastapäevaks taastada.
• EPA võimlas on töötanud legendaarsed korvpallitreenerid Ilmar Kullam, Harri Russak, August Sokk ja Arne Laos. Nende käe all nimekateks korpalluriteks saanud meeste kõrval on samas võimlas treeninud näiteks olümpiavõitjad Jaan Talts ja Jaak Uudmäe (treener Jaan Jürgenstein), olümpialased kergejõustiklane Laine Kallas (Erik), jooksja Enn Sellik, maadleja Toomas Proovel (treener Jakob Proovel), jooksumehed Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkus (treener Elmot Heido), kergejõustiklane ja võrkpallur Riita Lind-Karu, suusataja Tõnu Luik.     
• 27. septembril jätavad Tartu Kalevi korvpallilegendid Maarja kirikus Pepleri 1 hüvasti oma kunagise võistlus- ja treeningukoha, vana EPA võimlaga. 
• Kl 17 avatakse uksed, väljas on EPA võimla ajaloo ning sihtasutuse Tartu Maarja Kirik koostatud kiriku taastamiseks korraldatud arhitektuurivõistluse näitus. 
• Kl 18 tervitussõnad, Tartu Maarja koguduse endine õpetaja Peeter Paenurm tutvustab arhitektuuri­­konkursi võidutööd «Noa». 
• Kl 18.15 vabaviskevõistlus Tartu Kalev – TÜ Rock. Tartu Kalevist on platsis Aleksei Tammiste, Priit Tomson, Anatoli Krikun, Jaak Salumets, Arvo Lill, Kalle Ilves, Peeter Kokk ja Jüri Viigipuu. Korvpallivõistkonda TÜ Rock esindavad Toomas Liivak, Marek Doronin, Martin Viiask, Asko Paade ja Paavo Russak. 
• Kl 19 noorte korvpallurite minimatš. 
• Sõnavõtud, teiste hulgas meenutab EPA võimlas higivalamist olümpiavõitja Jaak Uudmäe.  
• Üllatused, vaba mikrofon. Muusikat teevad Toomas Lunge ja ansambel Äge Brass. 

Allikad: SA Tartu Maarja Kirik, EPA spordiklubi juhataja aastatel 1965–1992 Jüri Viigipuu