U18 koondise peatreener: Tass võinuks olla EMil agressiivsem

Matthias Tass kohtumises Makedooniaga Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eesti U18 korvpallikoondise peatreener Vaido Rego tunnistas Basketile antud intervjuus, et kodus toimunud turniiril A-divisjoni kohata jäämine talle rahulolu ei paku. Ühtlasi ootas juhendaja hoolealustelt agressiivsemat esitust. 

Peatreener Vaido Rego, varsti ligi kaks kuud on kodusest EMist möödas. Kuipalju ja millest oled turniiri järgselt sellega seoses mõelnud? Ja mislaadi mõtted-tunded need on? Kas pigem rahulolu või jäi ka midagi kripeldama?

Muud tööd on juba peale tulnud ja ei ole mõtetega suvesse kinni jäänud. Nagu turniiri lõpus sai öeldud - päris rahule ei saa jääda, kuna A-divisjoni koht jäi saamata.

Koondis näitas enamjaolt väga head mängu ning ses mõttes õigustas pandud lootusi-ootusi. Kalevi hall oli korvpallipeo päralt. Kuidas koondis tundis ennast selles rambivalguses? Eesti publikule said U18 mängijad kindlasti tuttavaks. Head ja vead?

Mina olin mängude suhtes väga kriitiline. Ehkki enamasti meie mängujoonis ja –plaan töötasid, siis lauavõitluse ja pallikaotustega olime me stabiilselt hädas. Eks see olegi olulisel määral kvaliteedi näitaja.

Ootuste-lootuste ja rambivalguses olemise kohta ei osaka ma midagi öelda, eks see on individuaalne. Kui sa oled tegija, siis tuleb paratamatult sellega arvestada. Ja siis pead ise mees olema, poosetamise ja poseerimise ära unustama, näitama suhtumise ja tegudega, et oled tegija.

Head ja vead? Täpsem analüüs ja kokkuvõte koondise tegemiste kohta läheb peatreeneri aruandesse. (See esitatakse lähiajal toimuval iga-aastasel korvpallikonverentsil – toim.).

Gert Kullamäe ütles, et selle pealt poole aastaga on poisid mängija ning inimesena kasvanud-arenenud. Kuivõrd oled nõus? Kätte on jõudmas see hetk, kui neil tuleb meeste vahel hakata ennast tõestama?

Eks see inimese, mängija või treenerina arenemine olegi ju eesmärk. Igasugusest kogemusest saab õppida, kui tahta. Ja mitte ainult koondistes.

Meeste korvpallis tõestamise aeg on neil käes muidugi, mõnel juba mõnda aega. Ehkki aeg-ajalt tuleb noormängijatele nö avansina mänguaega leida, peavad nad eelkõige ise oma koha välja teenima ja võitlema.

Koondise veduriks oli paljuski Matthias Tass. Sageli paistis tema sammust justkui väsinud, kuid järgmisel hetkel sööstis ta palli järele, võitlusse, mistõttu tundub, et tema kassilikkuses peitub uinutav salakavalus - aeglane-kiire? Kuidas sinu arvates sobib Tassi kasvukeskkonnaks Kalev/Cramo?

Matthias oli kindlasti üks liidritest. Ta oleks võinud olla muidugi veelgi agressiivsem.

Seda, kas või kui palju oli tema mängus füüsilist väsimust, keskendumist ja valmisolekut või salakavalust, tuleks tema enda käest küsida.

Ilma treeningprotsessi nägemata pole mõtet spekuleerida, millises klubis oleks tema kasvukeskkond parim. Usun, et enamus klubisid ja treenereid annaksid oma parima ja Kalev/Cramol on eeldatavasti Eesti tingimustes väga head kui mitte parimad võimalused pakkuda talle seda, mida vaja – kvaliteetsed treeningud, kõrgel tasemel mängud.

Nagu öeldud, peab noor mängumees eelkõige ise kõvasti tööd tegema.

Mida oleks koondisele, milliseid käike-võimalusi, juurde andnud Treieri ja Raieste kohalolek?

Mõlemaid me ju mõnedes mängudes nägime, küll mitte korraga. Pikkuse ja kogemuse kõrval kindlasti kompromissitut võitlust, ka lauavõitlust. Mõlemad on mitmekülgsed mängijad, Kaspar on lisaks väga ohtlik kaugviskaja, Sander terav üks-ühe vastu mängus.

Taktikaliselt oleks samuti mõni käik juures olnud. Kvaliteeti oleks juurde tulnud nii kaitses kui rünnakul. Aga puudujaid oli ju veelgi. Samas – me ei tea ju ka teiste koondiste kohta täpselt, kas või kes neil puudu olid.

Kui pannakse välja U20 koondis järgmisel aastal, kas kandideerid ka peatreeneriks? Millisena seda koondist üldse näed ja keda saab lisada neile, kes olid suvel U18 koondises?

Ei hakkaks nimedega spekuleerima. Mulle meeldiks, kui ka selles vanuses oleks koondisesse pääsemiseks tõsine sportlik konkurents ja mängijate motivatsioon oleks kõrge.

Ma ei arva, et üks treener peaks mingi konkreetse sünniaastaga mängijatega kaasas käima, kuigi nii on juhtunud. Tegelikult olen ju U14, U16 ja U18 koondistega kuuel aastal järjest töötanud - sünniaastatega 1997, 1998, 1999 ja 2000. Mõni aeg tagasi ka 1988 ja 1994 sünniaastaga.

Iga koondis on olnud isemoodi ja olen ise väga palju tänu sellele õppinud. Kas ma ise kandideerin, ei oska öelda. Aga teistele treeneritele soovitan küll. Koondiste treenerite ring võiks olla veelgi laiem. Arvan, et oleme selles mõttes õigel teel.