Joosep Susi: miks sport ei võiks olla lihtsalt ilus?

Otsustagu igaüks ise, kas Juan Martin del Potros on midagi vastupandamatut või mitte. Foto: Kathy Willens/AP/Scanpix

Septembrikuu hakul sattusin The New Yorkerist lugema artiklit Argentina tennisisti Juan Martín del Potro võidust Roger Federeri üle. Mind lummas teksti puhul iseäranis üks lõik, mis (pisut poeetilisust kaotades) võiks kõlada nii:

«Argentiinlases on midagi vastupandamatut. Mitte ükski teine mängija ei soorita ohtlikumaid lööke – aga ikkagi säilib temas õrn aura, heatahtlik ja kontrastne pilk. Pulstunud ja pikk, pika näo ja kurbade silmadega, tal on selline naeratus, mis kutsub sindki naeratama, selline pea tahapoole rõõmumöiratus, mis paneb sindki karjuda tahtma. Kui ta nutab platsil, mida juhtub sageli, muutun minagi emotsionaalseks.»

Mis mind lummas? Keskendumine sportlase näojoontele, grimassidele. Tema kehale. Tulemusest sõltumatutele käitumuslikele aspektidele. Aurale!