Millal eelistatab jalgpallur koondise arste?

Eesti jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivassepp. Foto: Raigo Pajula

Kui jalgpallur saab vigastada, kulgeb tema taastumisprotsess enamasti koduklubi tohtrite valvsa pilgu all. Erinevate kokkulepete tulemusena võib juhtuda, et sportlane saab ravi hoopis koondise juures.

Viimati kasutas Eesti koondislastest sellist võimalust meeskonna kapten Raio Piiroja, kes sai vigastada koduklubi Fredrikstadi eest pallides, kuid ravi sai hoopis kodumaal siinsete tohtrite valvsa pilgu all.

«Pigem on selline asi erand. Ta on klubis hinnatud mängija ning tema arvamust austatakse,» selgitas koondise arst Kaspar Rõivassepp, kuidas selline asi võimalikuks sai.

«Enamasti ravivad klubid oma mängijaid ise ega lase neid kuhugi, kuna sportlane on ikkagi ju nende palgal. Aidata saame siis, kui jõutakse kolmepoolsele (mängija, klubi ja koondis – toim) kokkuleppele,» lisas Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht.

Kui enamasti informeerivad mängijad oma traumast ka koondise tohtreid, on olukordi, kus see on neile lausa kohustus.

«Mängijad peavad oma vigastusest teatama juhul, kui see võib ohustada nende osalemist koondise järgmisel mängul või mõjutada füüsilist vormi selleks kohtumiseks. Teistes olukordades ei ole see kohustuslik,» täpsustas Rõivassepp. «Seega teavitatakse enamasti vigastustest, mis juhtuvad kuu või kaks enne koondisemängu.»

Seega on tavaline, et väiksemad traumad ravitakse klubide juures välja ning nendest ei pruugigi Eestis keegi teada saada.

«Natuke kehvema meditsiinilise poolega klubides mängivad pallurid ikka helistavad ja küsivad ka kergemate vigastuste korral, kuidas nad saavad olukorra parandamisele ise kaasa aidata,» rääkis Rõivassepp. «Enamasti esineb see probleem riigiti. Kui näiteks endistes Nõukogude Liidu maades on meditsiiniline pool väga heal tasemel, siis Skandinaavias ja Hollandis võib probleeme olla. Hollandi tippklubides sellist asja siiski kindlasti ei ole.»

Kui pallur saab klubis vigastada ja peab teatama sellest koondise arstidele, tuleb informatsiooni edastada ka vastupidiselt. «Kui mängija saab koondise juures trauma, siis meie ülesanne on klubile täpselt teada anda, mis juhtus ja millist ravi ta on saanud,» selgitas Uiboleht.

Sportlase käekäigu kujundamisel on suurem sõna öelda klubil, kuid ka koondisel on oma õigused. «Kui mängija on saanud vigastada ja klubi teatab, et nad ei saa teda seetõttu koondise juurde lubada, on meil õigus nõuda ülevaatust, mille teevad meie arstid,» lisas Uiboleht.

Samas võivad mõned sportlased ollagi huvitatud pigem sellest, et taastuvad traumast Eestis, mitte välismaal. «Kui on tegemist raskema vigastusega, millest paranemine võtab kaua aega, siis ikka eelistatakse kodust keskkonda,» rääkis Uiboleht.

Praegustest koondislastest oli viimati pikema traumaga rivist väljas ründaja Jarmo Ahjupera, kes sai samuti abi siinsetelt tohtritelt. Nagu näha, läks kogu töö täie ette. Raskest jalaluumurrust taastunud mees lööb praegu Ungari kõrgliigas regulaarselt väravaid.

Samas tähendab koondislaste Eestis ravimine jalgpalliliidu jaoks ka väljaminekut. «Mängijad on meil kindlustatud, kui nendega peaks koondise ridades midagi juhtuma. Sellistel erandjuhtudel, nagu seekord Piirojaga oli, katab kulud jalgpalliliit. Üldjuhul tuleme ikka jalgpalluritele sellistes olukordades vastu ning peame oma kohuseks neid aidata,» sõnas Uiboleht.

Kuigi koondise meditsiinilise personali liikmed on seotud ka muude töödega, on pallurite heaolu siiski prioriteet. «Kiire tegutsemine on alati oluline ja tihti tullakse ka meile haiglates vastu, kui olukord nõuab ruttu sekkumist,» lisas Rõivassepp. «Ravimine on ikkagi meeskonnatöö, kus suurema osa tööst teevad ära füsioterapeudid ja massöörid, kes tavaliselt jäävad sellised juhul tagaplaanile.»

Praegu kuulub Eesti koondise juurde neljaliikmeline meditsiiniline personal. Lisaks Rõivassepale tegutseb koondise juures arst Gunnar Männik, füsioterapeut Marius Unt ja massöör Taavi Põder. «Enamikuga seob meid pikaajaline koostöö ning see on olnud meil ka eesmärgiks,» lisas Uiboleht.