Euroopa ja Põhja-Ameerika profiliigade ja spordisüsteemi peamised erinevused on esimese avatus ja vertikaalsus ning teise suletus ja horisontaalsus. Kuid kas jalgpall on lähenemas ookeanitagusele mudelile? Postimees avaldab oktoobrikuu ajakirjas «Jalka» ilmunud artikli.
Pealkirjas vastandatud kaks mängu – soccer kui Euroopas mängitav jalgpall ja football kui Ameerika jalgpall – pole selle loo iseseisvad uurimisobjektid, kuivõrd pigem kujundid, mis aitavad tähistada siin seatud eesmärki: uurida kahe spordisüsteemi, Euroopa jalgpalli ja Põhja-Ameerika profispordi erinevusi. Etteruttavalt olgu öeldud, et saadavad teadmised juhivad meid küsimuseni, kas Euroopa profijalgpall on liikumas Põhja-Ameerika spordimudeli poole.
Siin vaatluse alla võetavaid spordisüsteeme saab võrrelda mitmest erinevast perspektiivist, olgu aluseks võetud klubide struktuurne ülesehitus või hoopis klubide omanike, mängijate ja fännide tegutsemismotiivid. Ent kuigi praktilised näited võivad olla haarav lugemisvara, ei suudaks me neid ilma laiema kontekstita mõista. Seepärast piiritlegem esmalt kahe spordisüsteemi teoreetilised raamid.
Kõige üldisemalt määratledes tuleb Euroopa jalgpallisüsteemi nimetada avatuks, struktuur on püramiidjas, vertikaalne. Avatus tähendab siin initsiatiivide lähtumist kogukonnast või selle aktiivset kaasatust. Põhja-Ameerika spordisüsteem on seevastu suletud, horisontaalne, kus kogukonna roll on profisporti kujundades passiivne või peaaegu olematu.
Utrechti ülikooli sporditeaduste professor Maarten van Bottenburg toob välja kaks olulist aspekti, mida tuleb erinevaid süsteeme uurides silmas pidada.
Esiteks – Euroopas loodi spordiklubid peamiselt kogukonna vabatahtlikkuse alusel, Põhja-Ameerikas rajasid klubisid aga õppeasutused põhikoolidest ülikoolideni. Teiseks kommertsialiseerus sport Põhja-Ameerikas oluliselt kiiremini kui Euroopas. Need asjaolud viisid olukorrani, kus Põhja-Ameerika spordi arendamine jäi suuresti erasektori ülesandeks, samas kui Euroopas – eriti pärast teist maailmasõda – jäi spordiliikumine suuresti maksumaksja õlule.
Kokkuvõtlikult öeldes on Euroopa klubisüsteem rajatud osalusele, Põhja-Ameerika oma seevastu enam tarbimisele. Veel võib märkida, et kui Euroopa jalgpall tugineb amatörismile, siis Põhja-Ameerika sport elukutselisusele. Teisisõnu: amatöörsport ja profisport kuuluvad Euroopas samasse spordikehasse, Põhja-Ameerikas on seevastu tegemist täiesti eraldiseisvate kategooriatega.
Avatud ja suletud süsteemi erinevused väljenduvad nii organisatoorsetes kui ka võistluskorralduslikes aspektides, millele nüüd pilgu heidame.
Organisatoorne erinevus
Euroopas võivad mõttekaaslased kasvõi hommepäev registreerida klubi ja hooaja alguses liituda riigi meistrivõistlustega. Tõsi, muidugi püramiidi alumise osaga, kuid vähemalt teoreetiliselt on teekond kõige kõrgemasse tippu avatud. Näiteks Wimbledon FC kurikuulsa kolimise järel 2002. aastal fännide vastukäiguna loodud uus klubi AFC Wimbledon jõudis 14 hooajaga Inglise jalgpallipüramiidi kümnendalt astmelt kolmandani.
Euroopas on ükskõik kui madalal püramiidi astmel olev klubi riigi alaliidu kaudu seotud ka oma riigi kõige tugevamatega ning sel on karikavõistluste kaudu ka reaalne võimalus nende meeskondadega ametlikus võistlusmängus kohtuda. Lisaks on riigi alaliitu kuuluvana ka kõige pisem klubi ühendatud rahvusvahelise alaliiduga. Sel klubil on ka vähemalt teoreetiline võimalus osa saada alaliidu korraldatavatest rahvusvahelistest võistlustest.
Põhja-Ameerika profiliigade suhe amatöörpordiga on aga hoopis teistsugune. Sealsed liigad on iseseisvad juriidilised kehad, kes tegutsesid alguses vaid ühe riigi (Ameerika ühendriigid) pinnal ega olnud ega ole ka tänapäeval seotud rahvusvaheliste alaliitudega. Ka ei panusta sealsed profiliigad erinevalt Euroopast järelkasvu, kuna kogu süsteemi toidab majanduslikult täiesti iseseisev keskkooli- ja ülikoolisport, mis puudub omakorda Euroopal (vaata kõrvallugu).
Põhja-Ameerika profiliigad on rangelt suletud, nendega saab ühineda vaid profiliiga initsiatiivil tolle strateegilist arengut silmas pidades. Klubid tegutsevad frantsiiside realiseerijana. Liiga müüb investorile või investorite rühmale frantsiisi, millega võib liiga reguleeritavale turule siseneda ja seal kehtestatud reeglite kohaselt tegutseda. Frantsiisidel põhinev struktuur kehtib alates 1876. aastast, mil alustas tegevust Põhja-Ameerika pesapalliliiga.
Frantsiisidel rajatud suhe pole võõras ka jalgpallile, kuna sarnane meetod on kasutusel ka Põhja-Ameerika profiliigas MLS ja mõned aastad tagasi loodud India kõrgliigas (vaata Jalka / november 2014, lk 52–55) ja Austraalias. Ent Euroopa jalgpallile on selline mõiste täiesti võõras.
Nii kuulub Põhja-Ameerikas klubi üheselt vaid selle omanikele ja suhet fännidega võib nimetada vaid kaubanduslikuks. Seda kinnitab ka Põhja-Ameerika klubiomanike valmisolek muuta klubi asukohta. Kõnekas on näiteks see, et 1995. aastal NBA korvpalliliigaga ühinenud Kanada klubi Vancouveri Grizzlies liikus kuus aastat hiljem Memphisesse – põhjuseks nõrk Kanada dollar, mis vähendas klubi sissetulekuid.
Euroopa klubides, mis on loodud tänu kogukondlikule initsiatiivile, on aga selliseid asukohamuutusi hoopis keerukam ellu viia. Wimbledoni kollaps on hea näide, milleni selline initsiatiiv viia võib: kolimise käigus moodustunud kaks uut klubi pole tänaseni kokkuleppele jõudnud, kummale algse Wimbledoni pärand ja ajalugu kuulub. Ka Põhja-Ameerikas kaasnevad klubide kolimisega fännide protestiavaldused, kuid fakt on, et Põhja-Ameerika viies profiliigas (Ameerika jalgpall, korvpall, pesapall, jäähoki, jalgpall) on klubid vahetanud asukohta enam kui 60 juhul.
Teistest ühiskondlikest ilmingutest rääkides tuleb märkida, et Euroopas «avatud» jalgpalliga kaasnevad nähud nagu natsionalism, rassism ja huligaansus on Põhja-Ameerika profispordis sisuliselt tundmatud.
Võistlussüsteemi erinevus
Avatud ja suletud süsteemi erinevused väljenduvad ka võistlussüsteemides. Kõige paremini illustreerib seda muidugi Euroopas praktiseeritav karikasüsteem, mis seob ühiseks tervikuks amatöörsportlased ja elukutselised. Selgelt erinevad on ka meistrivõistluste süsteemid. Euroopa kodused jalgpalliliigad on kõik avatud, kuna liigade vahel hoiab sidet väljakukkumissüsteem: üldjuhul peavad kõrgema liiga kolm viimast vahetama hooaja lõpus kohad aste allpool mänginud liiga kolme paremaga. Põhja-Ameerikas seevastu pole liigas osalevatel klubidel ohtu sealt puhtsportlike tulemuste põhjal välja kukkuda.
Selline erinevus väljendub ka täiesti erinevas võistluspsühholoogias. Euroopas pingutavad ka tabeli viimaste hulgas olevad meeskonnad hooaja lõpuni, kuna aste madalamasse liigasse pudenemine muudab kriitiliselt klubi sissetulekuid, mis muu hulgas tähendab ka tugevamatest ja kallimatest mängijatest loobumist.
Põhja-Ameerika profiliigades võib aga tabeli viimaste hulka kuulumine olla klubi teadlik valik. Sellist strateegiat selgitab ingliskeelne mõiste tanking, mis eesti keelde ümberpanduna võiks kõlada kui tankimine, laadimine, salvestamine. Idee on selles, et iga-aastasel draft’il ehk uute mängijate valikul saavad esimese valiku teha eelmise hooaja meistrivõistluste viimased, millega püütakse hoida liigat sisemiselt konkurentsivõimelisena. NBAs on legendaarne hooajal 1983/84 aset leidnud «tankimine», kui Chicago Bulls kaotas hooaja viimasest 15 mängust 14 ning Houston Rockets kümnest mängust üheksa. See lubas Houstonil valida 1984. aasta juunis draft’ist Akeem Olajuwoni ning Chicagol omakorda Michael Jordani. Kas selline käitumine on eetiline, selle üle diskuteeritakse Põhja-Ameerikas juba aastakümneid, küll aga võime meie tõdeda, kui erinevad on kaks spordisüsteemi. Nüüd on aga juba aeg lisada – on seni olnud.
Just mõiste «tankimine» kaudu jõuame eespool viidatud küsimuseni, kas Euroopa jalgpallisüsteem on lähenemas Põhja-Ameerika omale. Põhjust nii küsida on.
Euroopaliku süsteemi murenemine
Alustada sobiks ühest lõpuni läbikaalumata otsusest, mis peidab end tähekombinatsiooni FFP taga. Kui see projekt – «Financial Fair Play» ehk «finantsiline aus mäng», mis suures plaanis sunnib klubisid hoidma tulud ja kulud tasakaalus – praegusel kujul püsima jääb, siis lisaks praegustele probleemidele (keeruline ja paraku ka hinnanguline kontrollimehhanism, otsuse raskendatud kooskõlastamine kõikide kaasatud riikide seadusandlustega) ähvardab projekt viia Euroopa jalgpalli võibolla isegi tagasipöördumatult eemale eespool kirjeldatud Euroopa avatud süsteemist.
Üks efektiivsemaid meetmeid, millega UEFA praegu FFP abil klubisid ohjata suudab, puudutab nende eemaldamist UEFA rahakatelt klubiturniiridelt. Selline ähvardus võib korrale kutsuda väikesed ja keskmise suurusega klubid, ent omaette küsimus on, kas UEFA suudab taltsutada ka ülirikaste klubide omanikke, kelle tegutsemismotiivid pole kaugeltki seotud UEFAst saadava rahaga ning kelle osalemine UEFA turniiridel on paradoksaalsel moel UEFA-le endale eluliselt vajalik.
Kui UEFA tõesti oma ähvardusi ellu peaks hakkama viima, võib Euroopa jalgpall saada osaliseks kogemusele, mis seni puudunud – tankimisele. Äärmuseni lihtsustanuna võiks tulevik välja näha selline, et rikkad klubid tegelevad paaril hooajal “tankimisega” ning ilmuvad pärast «karistuse ärakandmist» areenile puhta lehena.
Märke selle kohta, et Euroopa jalgpall muutub suletumaks, on teisigi. Juhime siin tähelepanu UEFA Meistrite liiga järgmisest aastast kehtima hakkavale reeglile, mis garanteerib põhiturniiril koha nelja suure jalgpalliriigi (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa ja Itaalia) koduste meistrivõistluste neljale paremale. Nii täidavad need 16 võistkonda juba poole kohtadest. Sellise arengu on määranud selgelt muud argumendid kui puhta spordi (amatöörspordi) omad. Nii on UEFA ise loomas «superliigat», muust jalgpallist eraldiseisvat keha, millevastane on UEFA olnud juhul, kui initsiatiiv on tulnud klubidelt endilt. Seega ei ole UEFA sellega võidelnud mitte ideetasandil (nagu UEFA ise on seda soovinud lasta välja paista), vaid lihtsalt majanduslike ressursside nimel. Ent olgu idee käimavedajaks klubid või UEFA, tagajärg on see, et Euroopa tippjalgpall muutub suletumaks.
(Üli)õpilassport profispordi alusena
Põhja-Ameerika spordielu majanduslikult täiesti iseseisvad institutsioonid on keskkooli- ja ülikoolisport, milleta ei saaks eksisteerida ka sealne profisüsteem. Kõige traditsioonilisem tee profispordini käibki nende kahe astme kaudu. Edukas keskkoolisportlane võib oodata kutset ja stipendiumit ülikoolilt, kus sportlaskarjääri eduka jätkumise korral võib draft’i kaudu avaneda võimalus liituda profiliigaga.
Kuna Põhja-Ameerikas on ülikoolisport ka väga edukas televisiooni müügiartikkel, tagavad kahepoolsed lepingud telejaamadega paljudele ülikoolidele majandusliku iseseisvuse.
Suure raha jõudmine ülikoolidesse on pikki aastakümneid põhjustanud ka selle realiseerimisest põhjustatud vaidlusi. Suuremaid vaidlusteemasid on kaks.
Nimelt soovivad sportivad üliõpilased, kes näevad, et teenivad ülikoolile raha, sellest osa, kuid vähemalt seni pole neid edu saatnud. Küll on aga teada juhtumeid, kus ülikool maksab oma parimatele sportlastele ümbrikupalka või meelitab neid oma kooli, tehes neile enne ülikalleid kingitusi, näiteks auto.
Teine vaidlusteema puudutab ülikoolide telelepingutest saadud rahapaigutusi tervikuna, kuna sagenenud on kaebused, et ülikoolid investeerivad raha tagasi spordivõistkondadesse, selle asemel et täita oma esmast kohustust ehk õppeprotsessi edendavaid tingimusi.