Oktoobrikuu ajakirjas Jalka ilmus jutuajamine Eesti jalgpalli salajase nööritõmbaja Tony Sokkeriga, kellest on saanud hoopis A. Le Coq Arena administraator.
Hall kardinal paugutab suurte ässadega
15. oktoober 2017, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu märtsikuus astus A. Le Coq Arena administraatorina töötav Sokker esimest korda avalikkuse ette, kui külastas videokaamera ees koondise trenni. Kuigi klipist võis esmapilgul tunduda, et meie sinisärgid on Tony suhtes pisut umbusklikud, siis loo kangelane ise kinnitas toona – ning väidab endiselt ka praegu –, et tegelikult on ta koondislastega väga heades suhetes.
«Oleme kõik head sõbrad ja ega ma ei tahaks ühtegi päris lemmikut nimetada, sest laste hulgast ei saa ju ka lemmikut valida, aga saladuskatte all võin öelda, et selleks on üks väiksem vene nimega poiss. Tema ei tahtnud alguses mulle high five’i visata, aga lõpuks ikka viskas ja me oleme päris head sõbrad,» rääkis Tony Sokker õhinaga ühest oma iidolist Dmitri Kruglovist.
Pooleteise aasta jooksul on Tony jõudnud peale Kruglovi astuda kaamera ette ka mitme teise mehega. Näiteks Joel Lindpere lahkumismängu eel tegid kaks legendi koos ühise pikema klipi. See on Sokkerile väga eredalt meelde jäänud: «Kamoon, ma sain Lindperega koos videot teha ja ega ma ikka paugutangi siin suurte ässadega. Elämä on laiffii ja kümne palli süsteemis ma oma elule hindeks alla 12 palli ei paneks.»
Kui mängijatest räägib mõni aeg tagasi end ise juunioradministraatorist bossiks ülendanud Sokker suure õhinaga, siis videoklippide paljastustest on ilmnenud, et koondise peatreeneri Martin Reimiga on tulnud tal maid jagada mitmes keerulisemas olukorras. Nimelt jäi Sokker märtsikuus vahele hiigelsuurte telefoniarvetega, kui helistas järjepidevalt välismaale, et uusi koondiseid siia mängima kutsuda, Reim seda aga heaks ei kiitnud. Millises seisus on kahe kange suhted sügisel?
«Mina ei tea, miks Reim pahandab, sest minu meelest ei maksa tema jalgpalliliidu telefoniarveid,» imestas Sokker. «Mina ei ütle, et hoidke vett kokku – kui meestel on vaja duši all käia, siis muidugi tuleb käia. Minul on vaja helistada ja siis ma helistan. Olen proovinud ka Facebookis kirjutada, aga siis võõrad näevad kohe, kes ma olen, ja blokeerivad ära. Telefonis saad natukeseks ikka jutu peale ja seal oled veits nagu spioon.»
Tähtsaid telefonikõnesid saab oma triibulise särgi ja helkurvesti poolest tuntud Sokker teha täitsa isiklikust kabinetist, mis talle veidi aega tagasi eraldati. Eks oli ka aeg: mehel on Eesti rahvusstaadioni administraatorina töökogemust juba üle seitsme aasta.
«Sain palgakõrgendust ja oma kabineti – see on seal alumisel korrusel nurga taga peidus, tualettide juures kohe. Eks maja peal sahistatakse, et mulle anti kabinet selleks, et ma väljakul nii palju töllerdamas ei käiks, aga see on puhas kadedus,» andis Sokker mõista, et tema ametipost on kaasa toonud ka eestlaslikku kiivust.
Eks kadeduseks on loomulikult ka veidike põhjust, sest loo kangelase igapäevane töö võimaldab külastada nii koondise riietusruumi kui ka trenne – seal on Sokker käinud juba iga päev kaks aastat järjest. Suurte teadmistega noormehele ei piirdu trennid aga loomulikult pealtvaatamisega, Sokker jagab meestele ka rohkelt nõuandeid. Nii näiteks soovitas ta enne Belgia mängu rõhuda kaitsele, kreeklaste vastu andis koondislastele nõu meelitada vastaseid võltstöökohtadega ja enne Serbia kohtumist jagas meestele võltsvuntse, et serblastega rohkem sarnaneda ja neid segadusse ajada. Loomulikult on Sokker koostanud ka mänguplaane, kuid see info pole veel avalikkuseni jõudnud.
«Kui keegi viitsiks süveneda, siis saaks kohe aru, et mina olen see salajane nööritõmbaja. Ütlen ausalt, et olen aeg-ajalt jätnud treeneritele vedelema suurepäraseid skeeme ja vahel olen neid jätnud isegi kohtunikele, aga nemad ei saa küll kunagi millestki aru, ükskõik kui hea skeem on,» rääkis Sokker.
Peale glamuursema poole peab üks õige staadioniadministraator tegelema aga ka vähem säravama poolega ning Tony Sokkerile tähendab see koondise vormide ettevalmistamist. Kui kõrvaltvaatajale võib pesupesemine ja -triikimine tunduda tüütu tegevusena, siis mitte Sokkerile. See on vastupidi väga vahva hobi.
«Valmistan vormid ette ja muidugi olen ma nuusutanud ka neid särke,» tunnistas Sokker valehäbita. «Mul on kõikide vormidega pilt tehtud ja kodus suur album; isegi nooremate mängijate särkidega on pildid, kuigi mõnel on nii väike see särk, et olen katki teinud ja siis pean nõeluma hakkama. Mõni küll ütleb, et mu käitumine on veider, aga ega tegelikult ei ole,» väitis Sokker, kes muuseas on oma nime saanud ühe maailmakuulsa spordiala järgi.
«Isa pani mulle selle nime ühe oma lemmikala järgi, aga ma ei hakka ütlema, mis spordiala see on. See pole isegi eesti keeles, kui aus olla, ja ma teen üsna tihti sellega nalja, sest vanemad inimesed ei hammusta seda üldse läbi. Kui ma trolliga tööle sõidan – number 17 trolliga saab kõige lähemale kusjuures –, siis küsin pidevalt nende käest, et mis nad pakuvad, kust Sokkeri nimi tulnud on. Nad muidugi tahavad mind ära ajada, aga kui nad akna all istuvad, siis ega neil pole kuhugi põgeneda,» rääkis boss administraator oma elust väljaspool Arenat.
Enne veel, kui Jalka lasi Tony Sokkeri tagasi tiheda tööpäeva juurde – tuleb ju mehel enda sõnul päev otsa avada väravaid, kütta staadionihoonet, pumbata palle täis ja nõeluda meeste põlvikuid –, uurisime, millest tuline vutifänn õhtuti enne magamajäämist unistab. See tegi muidu suure suuga Sokkeri üsna pehmekeseks.
«Mul on mitu unistust, aga neist on raske rääkida (pühib pisaraid – toim.). Võin saladuskatte all öelda, et koon ise jalgpalliväravate võrke ning tahaksin kunagi ühe kinkida David Beckhamile, et ta sellele autogrammi annaks. Ma ei tea täpselt, kuidas ta nii augulisele asjale peale kirjutab, aga ta on nii vinge vend, et saab kindlasti hakkama. See oleks minu jaoks ilus kingitus endale,» paljastas Sokker.
Sellega saigi omapärane ja valgustav jutuajamine kuulsa Tony Sokkeriga läbi ning toimekas boss administraator tormas tagasi tööpõllule – ees oli ju ootamas Eesti ja Küprose maavõistlus, mille jaoks oli Sokkeril vaja rohkelt niite tõmmata.
Mida Kristjan ei tea, seda Tony ikka teab
Tony Sokkeri tegelaskuju taga peitub noor näitleja Kristjan Lüüs, kes oli Sokkeri kehastamisest vägagi huvitatud.
«Mulle tundus see väga äge projekt, sest saab teha kuulsa «The Office’i» telesarja sarnast asja mocumentary stiilis,» meenutas Lüüs, kes enda sõnul üldse jalgpalliga kursis pole.
«Eks Tony on jalgpalluritele veidike tüütu tegelane, aga naljakas on see, et tema teab kõike ja mina olen palju rumalam. Ma ei jälgi üldse jalgpalli ning sport on mulle täiesti võõras – ei teagi, kuidas heteromehed mind siia ringkonda niimoodi vastu on võtnud. Kui mind pannakse kellegagi klippi tegema, siis enne sosistatakse kõrva, kes see on, et ma nimega jumala eest ei eksiks. Pärast sõbrad vaatavad klippi ja imestavad, et vau, sa olid selle vennaga seal – ma ütlen vastu, et näe, juhtus jah nii,» naeris Lüüs.
Kuidas aga suhtuvad humoorikate klippide tegemisse jalgpallurid, kelle päevatööks on siiski vutti mängida, mitte huumorit teha? «Eks suhtumine on erinev, aga proovime kõik omavahel hakkama saada. Sageli ma isegi ei ütle neile ette, mis saab või mida ma küsin, et nende reaktsioonid oleksid võimalikult ehedad ja mõnusad,» selgitas Lüüs.