Endura Racingus sõitev Rene Mandri hoiab päev enne 2. kategooria Bretannia velotuuri lõppu teist kohta.
Sekundist ilma jäänud Mandri: kohtunik peaks prillid ostma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loode-Prantsusmaal toimuval velotuuril oli täna kavas 155 km pikkune etapp, mille võitis prantslane Anthony Vignès (BIC 2000). Sama ajaga sai teise koha venelane Andrei Solomennikov (Itera-Katjuša) ja kolmas oli Morgan Kneisky (Roubaix-Lille Métropole). Mandri lõpetas etapi järgmises grupis, mis kaotas võitjale viis sekundit ning sai 16. koha.
Kuna tuuri üldliider ungarlane Peter Kusztor (Atlas Personal) lõpetas etapi omakorda järgmises grupis, mis kaotas Mandri grupile 4 sekundit, siis vähenes vahe enne homset viimast etappi ungarlase ja eestlase vahel vaid neljale sekundile. Kolmandat kohta hoidev leedulane Evaldas Siskevicius (La Pomme Marseille) kaotab Mandrile omakorda 34 sekundit.
Mandri kirjutab rattaprofid.ee blogis: «No alustaks sellega, et mõni kontunik võiks ikka prillid osta kui silmanägemine kehvavõitu on. Kui tegu on mälukaotusega, siis ei aita vist midagi.
Teema järgmine. Päeva esimeses vahefinišis oli võimalik kolmel paremal preemiasekundeid teenida. Kuna siin seisab lihtsalt mingi mehike kuskil tee ääres ja hädine jutt on ka maha tõmmatud, siis kaugelt teda ei näe täpselt (rahvast palju raja ääres ja kohtunikku annab eristada rahvamassist).
Igaljuhul oli kilomeetri märk ära ja vaatasin kompule, et teada, kus kohas see finiš nüüd umbes tuleb. Kilomeeter hiljem aga ikka vahefinišit ei näinud ja teadsin, et nüüd kohe ees peaks olema ning jäin rumalalt karpi. Ei jäänud muud üle, kui välja hüpata ja panema hakata. Tuli välja, et vahekani oli veel 300 m minna. Natukene liiast – kaks meest tulid ilusti mööda enne joont, aga olin kindel, et ületasin joone kolmandana. Pärast vuhises küll veel üks mees minust mööda, aga olin ikka sada protsento kindel, et alles pärast joont. Ka autodesse öeldi raadio teel, et Mandri oli kolmas.
Kõik oli justkui OK, üllatus ootas ees hotellis, kui tulemused kätte saime ja mind oli vahefinišdsis pandud neljandaks, mis tähendas, et teenitud preemiasekund jäi saamata. Loomulikult andsime sisse protesti ja rääkisime peakohtunikuga. Lõppnali oli aga see, et see joonekohtunik väitis õhtul, et olin neljas (kuigi raadiosse ütles, et kolmas) ja asi vass. Neljandaks mind jäetigi.
Pärast seda lasti jooksikud minema ja pundis tegi liidertiim koos Rabobankiga tempot. Lõpuringidel saime ees olnud mehed kätte ja samal ajal hakkas ka hooti vihma ja rahet kallama kuni finišini. Kurvid olid ikka mõnusalt libedad ja raheterad tundusid küll nagu püssikuulid vahepeal. Lõpus oli ka 600 m suht järsk tõus sees. Käis kõvem paugutamine ja ise püüdsin paar korda liidrit maha jätta ja siis jälle vastupidi. Lõputõusul ta murdus ega suutnud enam selle pundiga tempot pidada, kus mina istusin. Sain finishis 4 sekundit parema aja kui tema ja enne homset on vahe ainult 4 sekundit kokkuvõttes. Loomulikult oleks parem, kui see preemiasekund ka mulle ikkagi oleks antud, siis oleks vahe ainult 3 sekundit, mida oleks tunduvalt lihtsam tagasi teha nii taktikaliselt kui ka võimete poolest.»