Surmasuust võitmatuks kuldmedalistiks (1)

Merili Luuk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janno Lepik oma perega
Janno Lepik oma perega Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Viis aastat tagasi Afganistanis raske õnnetuse tagajärjel jalad kaotanud sidepataljoni allohvitser Janno Lepik pole tänini positiivset suhtumist kaotanud. Lepik võitis septembri lõpus Torontos toimunud viga saanud sõdurite suurvõistlusel paaritunnise vahega sõudmises kaks kuldmedalit ning tõestas ka Eesti sportlastele olulise mantra paikapidavust: kui tahad, on kõik võimalik.

Kõiki Võitmatute mängudel osalejaid ühendab lisaks sõjalistel operatsioonidel saadud vigastustele ka meeletu spordivaim. Lepikki oli nooruses kõva maadleja ning lõpetas Audentese spordikooligi, kuid otsustas siiski kehakultuuri õppimise asemel aastaks sportimisest aja maha võtta ning kaitseväkke minna.

Ajateenimisest Kuperjanovi pataljonis sai hiljem aga töö, mis muutis Lepiku elu igaveseks. Õige pea tulid ka välismissioonid. «Iraaki minnes olime noored poisid. Ohud olid muidugi teada, mis seal juhtuda võib, aga tookord mitte midagi ei juhtunud ning läksin teisele missioonile,» meenutab Lepik.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles