Maailmameistri meenutused: üks Schumacher oli diiva ja teine aus, Villeneuve aga jobu

McLaren Mercedese sõitja Jenson Button (vasakul) ja Mercedese sõitja Michael Schumacher. On aasta 2010...

FOTO: Gero Breloer/AP/SCANPIX

Vormel 1 sarja maailmameister Jenson Button on pannud ligi kahe aastakümne jooksul kogutud lood kolleegidest ja konkurentidest biograafiasse, mis kannab pealkirja «Life to the Limit». The Telegraph on avaldanud teosest mõned katked, mis avavad kõigile tuntud vormelisõitjate tausta hoopis uuest küljest?

Ralf Schumacher

«Olin olnud Williamsi meeskonda sõitja tublid kümme sekundit – kokutasin ja püüdsin pisaraid tagasi hoida, mõeldes, et pean emale-isale rääkima. Äkitselt tormas tuppa Ralf, sättis end Frank Williamsiga silmitsi ja manas näole diiva ilme.

«Ma ei tule homme kohale, kui auto mind ees ei oota,» torutas ta huuli.

Mõtlesin: «Kurat küll, sa ei tohi ometigi Frankiga nii rääkida.» Aga Frank ei lasknud end häirida ja Ralf jauras edasi nagu Mariah Carey.

«Tõsiselt, Frank, tõsiselt. Kui auto mind hotelli ees ei oota või hiljaks jääb, siis ma ei tule. Ma ei testi.»

«Vaatame, et auto homme kindlasti sinu jaoks kohal oleks,» ütles Frank häirimatult ja Ralf oli juba valmis välja tormama, kui Frank lisas: «Mis veel tähtsam, Ralf, ma valisin Jensoni teiseks sõitjaks.»

Ralf vaatas Franki ja siis mind. «Jah, ma tean,» ütles ta kõrgilt.

Kes ütleks, kas Ralf tõesti juba teadis või oli lihtsalt ülbe mölakas? Igatahes oli see kummaline viis tiimikaaslasega suhtlust alustada.

Mulle näis alati, et Ralf oli natuke ebakindel, justkui kardaks, et keegi üritab teda troonilt tõugata. Ta ei võtnud mind kunagi võrdsena, mis võis tuleneda nii minu vanusest kui ka keelebarjäärist.»

David Coulthard

«Kui karjääri alustasin, võttis Coulthard mind oma tiiva alla; veetsime koos aega, käisime koos sõbrannadega puhkamas ja nii edasi. Mäletan, kuidas ühel reisil Monacost Sitsiiliasse ja sealt edasi Sardiiniasse istusime jahil ja jõime ühe Bloody Mary teise järel, kuni olimegi Sitsiilias.

Läksime maale ja jätkasime häirimatult joomist, tõmmates kindlasti endale tähelepanu, sest kui tagasi jõudsime, oli kai juures oma 15 fotograafi meid ootamas.

Tagasi jahile jõudes läks pidu edasi ja asjad kiskusid pisut käest ära, kuni DC kuulutas: «Nonii, ma teen nendele fotograafidele vaatemängu.» Ta võttis kõik riided seljast ja sööstis kardinate poole, kavatsedes need eest tõmmata ja näidata end piltnikele «sellisena, nagu ma siia ilma tulin».

Päästsin tema au liigutusega, mis kõlbaks kenasti ragbiväljakule. See, et ta oli valmis midagi niisugust tegema? Läbi ja lõhki DC. Et ta hiljem mind tänas ja rääkis seejärel kogu maailmale, kuidas ma ei lasknud tal ennast lolliks teha? Täpselt selline ta ongi.»

Nalja- ja napsimehed Jenson Button ja David Coulthard. Lewis Hamilton hoiab häbelikku kaugusesse. FOTO: AFP PHOTO / ANDREW YATES / SCANPIX

FOTO: ANDREW YATES/AFP

Jacques Villeneuve

«Ainus inimene, kes mind 2003. aastal BARi meeskonnas näha ei tahtnud, oli Jacques Villeneuve.

Meie esimesel pressikonverentsil küsiti temalt, mida ta uuest meeskonnakaaslasest arvab. «Noh,» ütles Jacques, «ta on kogenematu ja näeb välja nagu poistebändi liige.» Selline avalik vaenulikkus lõi mul jalad alt.

Rohkem Jacques minuga ei rääkinud. Ta isegi ei vaadanud minu poole. Kui me teineteisest boksialal möödusime, leidis ta alati vastassuunast midagi pilkupüüdvat.

Hooaja esimesel etapil Austraalias pidanuks tema tulema boksi 30. ja mina 31. ringil. Kuid Jacques oli sõidu alguses veidi kütust säästnud ega tulnudki boksi, kuigi teda sinna kutsuti. Selle asemel keeras ta boksi 31. ringil, teades, et mul ei jagu kauemaks kütust ja ma pean otse tema järel boksi tulema.

Miks ta nii tegi? Osalt oli tegu mõttemängudega, osalt sooviga minust parem olla. Aga see oli sitt liigutus ja tema tasemega sõitja kohta üsna mõistetamatu. Ta võis ju mõelda, et ei taha näha, kuidas see tundmatu poiss Westlife’ist temast jagu saab, aga endise maailmameistrina pidanuks ta ka teadma, et tiim peab tema poolt olema. Selle üheainsa kangekaelse liigutusega pööras ta võistkonna enda vastu.»

Michael Schumacher

«Ta oli kõva sõitja, aga minu suhtes alati aus. Kui sõiduks läks, ei keeranud ta sulle kunagi s*tta – ta viis mind rajal mitu korda piirini, aga mitte kunagi üle selle.

Kindlasti oli ta vastuoluline isiksus – küsige kas või Jacques Villeneuve’i ja Damon Hilli käest. Aga temaga oli alati mõnus võidelda. Eriti muidugi siis, kui õnnestus ta tahavaatepeeglisse jätta.»

Flavio Briatore ei jätnud kedagi külmaks. FOTO: AP Photo / Luca Bruno / Scanpix

FOTO: LUCA BRUNO/AP

Flavio Briatore

«Kui ma 2001. aastal Benettoni tiimiga liitusin, oli Flavio mõnus ja temaga oli tore aega veeta. Peagi sai aga selgeks, et ta ootas minult võite, mis oli selle autoga ilmvõimatu. Ja kui ma ei võitnud, polnud ta enam nii mõnus ning tema seltsis veedetud aeg oli s*tt. Eriti otsekohene oli ta meediaga suheldes ja eriti veel siis, kui olid teinud kehva sõidu. Seejuures teistsuguseid sõite tol hooajal väga ei olnudki.

Vahetult enne Monaco etappi ütles ta ajakirjanikele, et olen tema arvates «laisk elumees». Minu sõnaraamat ütleb, et «elumees» on «rikas mees, kes veedab aega mõnuledes, eriti veel juhul, kui ta käitub vastutustundetult või on seksuaalselt lodev».

Nojah, olgu, «rikas», tõepoolest. Süüdi. Olin – tagantjärgi mõeldes mõnevõrra rumalalt – kuulanud oma mänedžeri, kes ütles, et mulle on vormel 1 sarjas rikkus tagatud ja ma peaksin rentima Monacos korteri, mida ma ka tegin. Samuti ostsin jahi, millele panin nimeks «Missie». Ja olin selle jahiga samuti mõnevõrra rumalalt sildunud Monaco sadamas. Tõesõna, natuke nautisin ma elu küll.

Aga ma polnud laisk ja ma ei veetnud aega mõnuledes, vähemalt mitte Benettonis, sest aasta oli igas mõttes masendav. Ja mis puudutab seksuaalset lodevust, siis noh, ka see ei olnud tõsi.

Flavio tahtis lihtsalt mats olla. Võib-olla oli tegu karmi armastusega. Aga lugesin tema kommentaare ja leidsin, et need on lapsikud, tujutsevad ja ebavajalikud. Mis veel hullem – need riivasid mind tõesti valusalt.»

Lewis Hamilton

«2007. aastal lõi Hamiltoni nimelise nooruki edutamine McLaren-Mercedese ridadesse laineid. Ajakirjanikud lõbustasid end sellega, et pärisid minult tema kohta. Milliseks ma tema võimalusi hindan? Mida ma temast arvan? Tol päeval jäi peale diplomaatia, aga muidugi olin haavunud. Kes polnuks? Kõik lähevad briti sõitja peale pöördesse, aga see pole mina.

2009. aastaks olin seadnud sihi McLarenisse pääsemisele ja tahtsin Lewist tiimikaaslaseks. Põhjuste kohta võiks ju igasugust psühholoogiaplära ajada, kuid tõde peitub selles, et olen spordimees. Toitun konkurentsist ja tahtsin end sarja kiireima sõitja vastu proovile panna. Tahtsin näha, kas saan temast jagu.

Lewis oli väga sõbralik ja võttis mind hästi vastu, samuti oli ta ilmselt enda esinumbri staatuses piisavalt kindel, et mitte tujutseda. Vähemalt mitte esialgu.

Lugu läks kehvaks Türgis, kui oleksime äärepealt kokku põrganud. Sõitsime esimesel-teisel kohal, aga ma ei teadnud, et talle oli antud käsk kütust säästa. Jõudsin talle järele ja ta küsis tiimilt raadio teel: «Jenson läheneb. Kui ma tempot vähendan, kas ta möödub minust?»

«Ei, Lewis, ei,» vastati talle.

Aga mina ei teadnud sellest muidugi midagi ja pressisin mööda. See ajas ta marru ja ta ründas omakorda, nii et läbisime 13. ja 14. kurvi kõrvuti. Stardi-finišijoont ületades ei oleks meie autode vahele isegi krediitkaart mahtunud.

Ühel hirmsal hetkel näis, et rammime teineteist rajalt välja, kuid ta pääses mööda ja võttis võidu, mina olin teine. Poodiumil käimise järel küsis ta minult otse: «Kas sa möödusid minust tiimi käsku eirates?»

Ta oli ju võitnud. Jeesus küll.

«Ei,» vastasin. «Ma ei möödunud sinust tiimi käsku eirates. Mulle ei öeldud kordagi, et ma ei tohi sinust mööduda.»

Seepeale võttis ta pähe, et tiim on asunud minu poole hoidma, ehkki ta ei suutnud selgitada, miks nad peaksid seda tegema, kui olime teel kaksikvõidu suunas. Ja kui meie võidusõiduinsenere mitte arvestada, ei huvita tiimis kedagi, kumb esimesena lõpetab.

Kõik see oli natuke kummaline, pisut ebavajalik ja veel üks tõend sellest, et naeratuste taga ei olnud kõik hästi.

Lewis Hamilton ja Jenson Button 2012. aastal, kui oldi McLarenis meeskonnakaaslased. FOTO: AFP PHOTO / DIMITAR DILKOFF / SCANPIX

FOTO: DIMITAR DILKOFF/AFP

Aja möödudes jäime sõbralikeks, ehkki meist ei saanud kunagi parimaid sõpru. 2011. aastal andsime hääled animasarjale «Tooned», mis kujutas meid teineteist nokkivate rivaalidena. Duell oli tõeline – ja palju tervemõistuslikum kui tema samasugused suhted Felipe Massa või Nico Rosbergiga (mina ei visanud teda näiteks kordagi mütsiga) –, aga nokkimist oli vähe.

2012. aastal sain mina Spa rajal parima stardikoha, Lewis oli seitsmes. Tema kasutas vana tagatiiba, mina uut. Pärast sõitu, ja sain sellest teada alles hiljem, sest ma ei jõudnudki teda Twitteris jälgima hakata, kirjutas Lewis nii:

«Pagan, WTF!! Jensonil on uus tagatiib, minul aga vana. Hääletasime muutuse poolt, ei tulnud välja. Kaotan ainuüksi sirgel 0,4 sekundit.»

Paar postitust oli veel, neist viimane avaldas mulle toetust, mis oli temast kena. WTF-väljend mind õhku ahmima ei pannud. Mulle meeldib, kui sõitjad end otsekoheselt väljendavad.

Sellega oleks lugu lõppenud, kuid järgmisel päeval avaldas ta Twitteris meie mõlema telemeetrinäitajad, mis näitasid, et tal nappis minuga võrreldes sirgekiirust. Ma ei tea, mida ta õigupoolest mõtles. Tema pahameel oli selgelt suunatud tiimi, mitte minu vastu, aga ma jäin hammasrataste vahele, sest telemeetriat ei avalikustata. Seda lihtsalt ei tehta.

Postitatud pilt näitas infot, mida konkurentide eest kiivalt salajas hoitakse. Ma ei jätnud selle kohta arvamust avaldamata. Ametliku versiooni järgi olin ma «pettunud». Kui oleksin avalikustanud mitteametliku reaktsiooni, oleks WTF olnud selle kõrval väga leebe. Aga samas teadsin, et tema tegu polnud isiklik. Ehk vaid veidi loll. Aga mitte «ma vihkan Jensonit», vaid pigem «mul on McLarenist kõrini».

Hooaja lõpus tuli ametlik teade, et Lewis läheb Nico Rosbergi kõrvale Mercedesesse. Kahju, sest nautisin meie duelle. Kuid raja kõrval oli ta ikka natuke veider.

Pärast Jaapani etappi tabas teda järjekordne kummaline Twitteri-peer. «Märkasin just, et @jensonbutton võttis mind jälgitavate nimekirjast maha. Kahju. Oleks võinud arvata, et pärast kolme aastat tiimikaaslastena peab ta minust lugu, aga ilmselgelt pole see nii,» kirjutas ta.

Häda oli mõistagi selles, et ma polnud teda mitte kunagi jälgitavate nimekirja pannudki. Seega ei saanud mind kuidagi lugupidamatuses süüdistada. Ja ma pidasin temast lugu.

Pole hullu, ta taipas eksimust ja parandas ennast: «Minu viga, sain just aru, et Jenson pole mind kunagi jälginud. Ärge süüdistage teda! Pean sagedamini Twitterit kasutama!»

Kasuta seda Twitterit pigem pisut vähem, oleks minu soovitus.»

Tagasi üles